Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1979
- 112 lk | Pehmekaaneline | 140 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
„Meierhold meierholdluse vastu“ on kogumik, mis põhineb Vsevolod Meierholdi 1936. aastal ajalehes *Pravda* avaldatud artiklitel ja ettekandel. Väljaanne annab ülevaate lavastaja seisukohtadest oma loomingu ja loomingulise meetodi suhtes ajal, mil ta oli sunnitud reageerima ametlikule kriitikale ja poliitilistele rünnakutele. Tekstid kajastavad tema katset distanseerida end „meierholdluse“ sildist, mille alla püüti koondada nii tema teatrilised uuendused kui ka sellele järgnenud kriitilised tõlgendused. Raamat toob esile tema mõtted teatri olemusest ja kunstniku vastutusest keerulises ühiskondlikus olukorras.
Meierholdi kirjutised ei ole pelgalt enesekaitse poliitiliste süüdistuste eest, vaid need annavad ka sisuka sissevaate tema loomingulisse eneserefleksiooni. Lavastaja analüüsib, kuidas teater peaks suhestuma ühiskonna vajaduste ja ideoloogiliste ootustega, kuid samal ajal püüdleb ka kunstilise iseseisvuse poole. Tema mõtted avavad lugejale ajastu pingevälja, kus kunstnik pidi laveerima loominguliste otsingute ja ametliku surve vahel. Nõnda muutub kogumik väärtuslikuks allikaks nii teatriajaloo kui ka kultuuriloo uurimisel, pakkudes dokumenteeritud vaateid ühe uuendusliku lavastaja positsioonile stalinistlikus Nõukogude Liidus.
Vsevolod Meierhold (1874–1940) oli vene lavastaja ja teatripedagoog, keda peetakse 20. sajandi teatriuuenduse keskseks tegelaseks. Tema nimi seostub eeskätt biomehaanika süsteemiga, mis pakkus näitlejatööle füüsilise ja tehnilise aluse ning erines oluliselt Stanislavski psühholoogilisest koolkonnast. Meierholdi lavastused tõid lavale julge vormilise eksperimenteerimise ja teatraalsuse uue mõtestamise. 1930. aastatel sattus ta aga terava kriitika alla, tema teater suleti ning ta ise arreteeriti ja hukati. „Meierhold meierholdluse vastu“ heidab valgust ajajärku, mil kunstniku loominguline pärand hakkas sattuma ideoloogiliste survevahendite alla, kuid samas säilitab oma tähenduse kui kunstilise vabaduse sümbol.
