Muinasjutt kärnkonnast ja roosist

„Muinasjutt kärnkonnast ja roosist“ on Vsevolod Garšini lühike allegooriline jutustus, mille keskmes on kahe täiesti erineva maailma – inetuna nähtava kärnkonna ja kauni roosi – kohtumine. Lugu on kirjutatud muinasjutuvormis, kuid kannab endas sügavamat tähendust, mis puudutab ilu ja inetus, headuse ja halva, samuti elu hapruse ja püsivuse vahekorda. Garšin seob looduslikud kujundid moraalse sõnumiga, luues teksti, mis kõnetab nii nooremat kui ka vanemat lugejat. Muinasjutu lihtne süžee avaneb mitmekihiliselt, pakkudes nii esteetilist elamust kui ka mõtteainet.

Jutustuses saab roos sümboliks kaduvusele ja ilu lühiajalisusele, samas kui kärnkonn kehastab sitkust, visadust ja elu kestvust. Lugu toob esile kontrasti õrnuse ja tugevuse vahel ning kutsub lugejat mõtlema, millist väärtust omavad erinevad elu vormid. Kärnkonna ja roosi dialoog kannab endas arutlust, kuidas inimesed tajuvad ilu ja kuidas nad samas sageli põlgavad seda, mis ei vasta tavapärastele esteetilistele mõõdupuudele. Muinasjutt õpetab mõistma, et tõeline väärtus ei pruugi peituda üksnes silmailus, vaid ka sisemises vastupidavuses ja elujõus.

Vsevolod Garšin (1855–1888) oli vene kirjanik, kelle loomingusse kuuluvad novellid, jutustused ja muinasjutud. Teda tunti sügava tundetundlikkuse ja kaastunde poolest, mis väljendusid tema teostes nii inimeste kui ka looduse suhtes. Garšini loomingut on hinnatud tema oskuse tõttu ühendada lihtne jutustusvorm filosoofilise ja eetilise sisuga. „Muinasjutt kärnkonnast ja roosist“ on tema üks tuntumaid lühiproosasid, mis on leidnud koha nii laste- kui ka täiskasvanute lugemisvaras, olles ühtaegu poeetiline ja õpetlik.