Kunst Tartus XIX sajandil
Kunst Tartus XIX sajandil
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Kunst | 1971
- 137 lk | Kõvakaaneline | 205 x 264 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Voldemar Vaga monograafia „Kunst Tartus XIX sajandil“ on põhjalik uurimus, mis keskendub Tartu kunstielu arengule ühe sajandi vältel. Teos käsitleb nii institutsioonide, kunstihariduse kui ka individuaalsete kunstnike tegevust, uurides, kuidas Tartu kujunes 19. sajandil oluliseks kunstikeskuseks Eestis. Vaga toob esile Tartu Ülikooli mõju kunsti arengule, sealhulgas joonistusõpetuse, anatoomiliste illustratsioonide ja arhitektuuriõppe kaudu, ning vaatleb ka eraviisiliste kunstiringide ja seltside rolli. Raamat annab süsteemse ülevaate selle aja peamistest kunstisuundumustest ning toob esile Tartu kui kultuurilise keskuse tähenduse tollases Eesti kontekstis.
Teose ülesehitus järgib ajaloolist loogikat: alustades 19. sajandi esimesest poolest, mil kunstielu oli veel killustatud ja tugevalt mõjutatud Balti-saksa esteetikast, liigub autor edasi sajandi teise poole poole, kus rahvuslik ärkamisaeg tõi kaasa ka kohalike kunstnike eneseteadvuse kasvu. Vaga käsitleb nii maali- ja graafikaloomingut kui ka tarbekunsti ja arhitektuuri, andes pildi kunstielu mitmekesisusest. Lisaks loetleb ta olulisemaid isikuid, nende loomingut ja mõju, sealhulgas ka neid, kes töötasid Tartus ajutiselt või osalesid näitustel. Faktidele lisanduvad ka visuaalsed materjalid – reprodutseeritud teosed, arhitektuurifotod ja arhiividokumendid –, mis täiendavad tekstilist käsitlust.
Voldemar Vaga (1899–1999) oli eesti kunstiteaduse rajajaid, õppejõud ja pikaaegne Eesti kunstielu jäädvustaja. Tema teadustöö hõlmas mitmeid perioode ja valdkondi, kuid eriline huvi kuulus Eesti kunsti arenguloole. „Kunst Tartus XIX sajandil“ on üks tema olulisemaid piirkondlikke käsitlusi, mis näitab tema võimet ühendada kunstiajalooline täpsus laiemate kultuurilooliste üldistustega. Vaga panus Eesti kunsti mõtestamisse on olnud märgiline ning tema uurimused, sh käesolev monograafia, on tänaseni olulised allikad kunstiteaduse ja kultuuriloo huvilistele.
