Voldemar Panso päevaraamat 2. osa. VI-XI päevaraamat, 1946-1956

„Voldemar Panso päevaraamat. 2. osa. VI–XI päevaraamat, 1946–1956“ jätkab ühe Eesti teatri suurkuju isiklikku ja loomingulist enesekirjutust, pakkudes süvitsiminekut kümnendi võrra pärast sõda, ajastusse, mil Eesti kultuurielu oli alles taastumas, kuid juba ka ideoloogiliselt piiratud. Panso päevikukirjed annavad ülevaate tema sisemisest arengust, tööst lavastajana ja õppejõuna, aga ka tema isiklikest kahtlustest, pettumustest ja püüdlustest. Neis tekstides on kõrvuti teatrikunsti pühendumus ja argipäevane vaev, sisemised monoloogid ja ühiskondliku surve all tehtud kompromissid. Päevikud ei ole kirjutatud tagantjärele, vaid vahetult — mis annab neile tugeva dokumentaalse mõõtme ja emotsionaalse vahetuse.

Periood 1946–1956 oli Eesti teatri- ja kultuurielus äärmiselt pingeline. Päevaraamatu lehekülgedel kajastuvad lavakooli loomise eeltööd, töö Draamateatris ja reisid Moskvasse ning mujale, kus Panso kogus kogemusi ja vaateid. Tema märkmed ei ole pelgalt tööpäevikud, vaid sisaldavad ka mõtisklusi kunsti olemuse, näitleja vastutuse ja lavastuse eetika üle. Lisaks dokumenteerib ta suhet oma kaasteeliste ja õpilastega, nende arengut ja vääratusi. Kohati on toon otsekohene, isegi kriitiline — Panso ei varja oma hinnanguid, kuid samas peegeldab ta ka ennast, olles vahel enesekriitiline ja analüütiline. See kõik muudab päevikud oluliseks allikaks nii teatriajaloolastele kui ka lugejale, keda huvitab loovisiku siseilm.

Voldemar Panso (1920–1977) oli lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja Eesti lavakunsti suurkujuks peetav isiksus, kelle roll Eesti teatri professionaalsuse kujunemisel on olnud määrav. Tema päevikud, mis ilmusid mitmes köites, pakuvad harukordset võimalust jälgida ühe loominguliselt rahutu ja nõudliku inimese teekonda läbi muutuvate aegade ja isiklike seisundite. „Päevaraamat. 2. osa“ on osa sellest suuremast jutustusest — vahetu ja aus sissevaade ajastusse, kus teater ei olnud pelgalt kunst, vaid ka ellujäämisvorm, eneseväljendus ja mõtlemise viis maailmas, mis sageli ei toetanud vaimsust ega isikuvabadust.