Viis paari susse. Üks Nõukogude lugu

Voldemar Õuna „Viis paari susse. Üks Nõukogude lugu“ on satiiriline ja irooniline jutustus, mis kujutab nõukogude elukorralduse absurdseid olukordi läbi lihtsate inimeste igapäevaelu. Pealtnäha tühise esemega – sussipaaridega – algav lugu hargneb laiemaks kommentaariks süsteemi kohta, kus materiaalse ja ideoloogilise kontrolli piirid hägustuvad ning inimlik mõõde jääb sageli bürokraatlike keerdkäikude varju. Autor käsitleb seda absurdi mitte vihaselt ega paatoslikult, vaid peenelt naerutava ja tabava huumoriga, mis toob esile nii tegelaste kohanemisvõime kui ka nende lootusetu võitluse mõistusevastase süsteemiga.

Lugu avaneb tavainimese vaatepunktist, kelle soov soetada viis paari susse – esmapilgul süütu ja argine tegevus – toob kaasa ootamatu jada sekeldusi, aruandlusi, kahtlustusi ja ideoloogilisi kontrollimehhanisme. Süžee kaudu avaneb lugejale pilt maailmast, kus isegi kõige lihtsam soov või vajadus võib muutuda poliitiliselt kahtlaseks või majanduslikult lubamatuks. Karakterid on teravalt joonistatud, sageli grotesksed, ent samas äratuntavad; neis peegelduvad tüübid ja hoiakud, mida tingis elamine üleorganiseeritud ja pidevalt jälgivas ühiskonnas. Sussiostust saab sümboolne akt, mille kaudu Õun kujutab inimväärikuse ja absurdi kokkupõrget.

Voldemar Õun (1905–1991) oli eesti kirjanik ja publitsist, kes emigreerus pärast Teist maailmasõda Rootsi. Paguluses avaldatud loomingus käsitles ta sageli nõukogude eluolu läbi satiiri ja dokumentaalse täpsuse. Õuna tekstidele on iseloomulik kuiv, intelligentne huumor, millega ta valgustas süsteemi sisemisi vastuolusid. „Viis paari susse“ kuulub tema tuntumate ja mõjukamate lühiproosateoste hulka ning pakub ajastuomast pilti, milles kajastub nii kriitika kui ka mõistmine – nende inimeste suhtes, kes selles maailmas elasid ja püüdsid säilitada oma väärikust igapäevase absurdiga silmitsi seistes.