Uus evangeelium

Voldemar Õuna teos „Uus evangeelium“ on žanripiire nihutav kirjanduslik katse, mis tõstatab küsimusi religioonist, moraalist ja inimlikust pimedusest. Tegemist ei ole traditsioonilise usulise tekstiga, vaid provokatiivse mõtisklusega selle üle, mis võiks juhtuda, kui evangeeliumi vormis esitataks sootuks teistsugune lugu – tänapäeva ühiskonna ja selle eetilise palge peegeldus. Õun kasutab evangeeliumile omast keelt ja vormi, kuid täidab selle kaasaegsete teemadega: võim, manipulatsioon, individualism, meedia mõju ja tühjenev vaimsus. Tulemuseks on tekst, mis on samal ajal vaimne, irooniline ja kriitiline.

Raamat on kirjutatud jutustavas, peaaegu piibellikus stiilis, mis parodeerib ja teisendab evangeeliumi vormi, ent ei tee seda puhtalt satiirilisel eesmärgil. Vastupidi – Õuna sõnakasutus on tõsimeelne ja sihilikult kaalutletud, kutsudes lugejat endalt küsima, millele tugineb meie tänane arusaam heast ja kurjast. Teos asetab tähelepanu keskmesse inimest – tema lootused, eksimused ja katsed mõista maailma, milles orienteerumine muutub aina keerulisemaks. Struktuurilt koosneb raamat lühikestest peatükkidest, mille igaüks kannab iseseisvat sõnumit, kuid moodustab ühtse, ajas liikuvate mõtete jada. Nii tekib tekst, mis võib mõjuda mõnele kui moraliteet, teisele kui allegooria, kolmandale aga kui süvitsi minev kriitika.

Voldemar Õun (1922–2010) oli eesti ajaloolane, publitsist ja literaat, kelle loomingus kohtuvad faktitäpsus ja maailmavaade. Tema kirjutised ulatuvad teadusartiklitest kuni ühiskonnakriitiliste esseedeni, millele „Uus evangeelium“ lisab veel ühe, kirjanduslikuma mõõtme. See raamat on üks tema hilisemaid teoseid ning märgib autori huvi eksistentsiaalsete ja vaimsete küsimuste vastu väljaspool akadeemilist vormi. Õun ei kuuluta tõdesid, vaid provotseerib mõtlema, pakkudes raamatu näol isikupärast ja nõudlikku teksti neile, kes otsivad vastuseid ilma lihtsate lahendusteta.