Uus evangeelium 2. osa

Voldemar Õuna teos „Uus evangeelium. 2. osa“ jätkab esimeses köites alustatud vaimset ja ideelist arutelu inimese olemusest, eetilisest vastutusest ning usu ja mõistuse vahekorra üle. Tegemist ei ole evangeeliumiga selle traditsioonilises tähenduses, vaid ilukirjanduslikus ja filosoofilises vormis kirjutatud tekstiga, mis peegeldab autori maailmavaadet, mõjutatuna eksistentsialistlikust ja kristlikust mõttetraditsioonist. Teos esitab uutmoodi vaatenurki Piibli teemadele, kombineerides esseistlikke ja dialoogilisi lõike, mille kaudu autor arutleb inimese kutsumuse, kannatuse ja vabaduse tähenduse üle 20. sajandi suurte murrangute taustal.

Teises osas on rõhuasetus selgemalt eetilisel enesevaatlusel ja kriitilisel suhtumisel institutsionaalsesse religiooni. Õun asetab lugeja silmitsi küsimusega, kuidas otsida vaimset tõde maailmas, kus dogmaatilised autoriteedid on kõikuvad ja ajalugu traumeeriv. Tema tekst ei ole lihtsasti loetav – see nõuab kaasamõtlemist ja filosoofilist süvenemist. Autori lähenemine on poeetiline, ent samas loogiliselt joonistatud, põimides piiblitekstide ümbermõtestusi, isiklikke mõtisklusi ja kultuurilisi viiteid. Keskseks kujuneb inimese sisemine vastutus oma elu tähenduse eest, millele ei anna vastust ei välised normid ega traditsiooniline moraal, vaid südametunnistuse sisemine hääl.

Voldemar Õun (1904–1974) oli eesti kirjanik ja mõtleja, kes pärast Teist maailmasõda emigreerus Rootsi. Ta tegutses Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu ja avaldas peamiselt esseistlikku ja filosoofilist laadi teoseid, milles ühendas religioosse ja ilmaliku mõtteviisi. Õuna looming on harva ajakajaline kitsas mõttes – ta keskendub ajatutena mõjuvatele küsimustele inimese kohast maailmas, eetilisest eksistentsist ja vaimse vabaduse piiridest. „Uus evangeelium“ on tema üks ambitsioonikamaid teoseid, mis ei anna konkreetseid vastuseid, vaid kutsub lugejat iseendas selgusele jõudma, luues ruumi eksistentsiaalsele vaikusele ja isiklikule tõeotsingule.