Uus evangeelium 1. osa

Voldemar Õuna romaan „Uus evangeelium. 1. osa“ on paguluses kirjutatud teos, mis püüab käsitleda usulisi, eetilisi ja ühiskondlikke küsimusi läbi allegoorilise ning kriitilise prisma. Teose tegevus toimub fantaasiamaailmas, kus tegelaste dialoogide ja situatsioonide kaudu esitatakse paroodiline ja mõtlemapanev käsitlus sellest, kuidas inimühiskond suhestub usu, ideoloogia ja moraali küsimustega. Autor kasutab stiliseeritud piibellikku keelt, mis loob tugeva kontrasti tema esitatava sisu kriitilisusega. Nii tekib tekstis pinge sakraalse vormi ja sekulaarse, kohati satiirilise sisu vahel.

Romaan ei esita klassikalises mõttes läbivat süžeed, vaid liigub episoodide ja mõttelõikude kaudu, kus tegelased kehastavad abstraktseid põhimõtteid või ideelisi hoiakuid. Esimene osa keskendub uue „õpetuse“ levikule ja selle vastuvõtule erinevates ühiskonnakihtides, mille kaudu peegeldub nii idealismi kui ka pimeduse ja oportunismi vahekord. Samal ajal kõlab tekstis tugevalt eksilivaimne tonaalsus – küsimus, kuidas säilitada väärtusi maailmas, mis on kaotanud oma eetilised orientiirid. Õun ei paku lugejale mugavat moraalset seisukohta, vaid loob vaimse katsepolügooni, kus väärtused pannakse proovile just läbi nende radikaalse ümbermõtestamise.

Voldemar Õun (1893–1970) oli eesti kirjamees, kelle looming arenes suuresti paguluses Rootsis, kus ta oli seotud Eesti Kirjanike Kooperatiiviga. Tema kirjutistes põimuvad sotsiaalne kriitika, religioosne metafoorika ja eksistentsiaalne äng. „Uus evangeelium“ kuulub tema hilisema loomingu hulka ning peegeldab autori pettumust 20. sajandi ideoloogilistes liikumistes ja religioosse mõtte taandumises. Tegemist on mõtliku ja keeleliselt nõudliku teosega, mis sobib eelkõige lugejale, kes on valmis süüvima maailmavaatelistesse ja filosoofilistesse küsimustesse väljaspool realistliku romaani piire.