Kiki

Voldemar Milleri jutustus „Kiki” ilmus 1960. aastatel ning peegeldab oma ajastu esteetikat ja elutunnetust, mida tänapäeval võib tajuda kui puhast retrostiili. Teos kujutab lihtsat, kuid soojalt esitatud lugu, mille keskmes on peategelane Kiki – tema kasvamine, suhted ja igapäevased juhtumised. Lugu on kantud toonasele lastekirjandusele iseloomulikust siirusest ja vahetust väljenduslaadist, pakkudes nii lastele äratundmisrõõmu kui ka täiskasvanud lugejale nostalgilist tagasipilku. Raamat sobitus hästi oma aja kirjanduspilti, kus väärtustati kasvatavat ja samas meelelahutuslikku sisu.

„Kiki” eripära seisneb selles, et see peegeldab nõukogudeaegse argielu detaile ja väärtushinnanguid läbi ühe tegelase kogemuste. See on lugu, mis ühendab lapsemeelse huumori ja siiruse täiskasvanute maailmaga, kus iga väiksemgi sündmus võib muutuda õpetlikuks või tähenduslikuks. Tänapäeval võib teost lugeda ka kui ajastu dokumenti – millised olid ootused noortele, millist keelt ja väljenduslaadi eelistati ning kuidas loodi kirjandust, mis pidi samal ajal olema nii haarav kui ka ideoloogiliselt sobiv. Selline retrohõnguline lugemine avab ukse möödunud kümnendite vaimsesse atmosfääri.

Voldemar Miller (1906–1979) oli eesti proosakirjanik ja publitsist, kelle loomingus oli olulisel kohal noorsoole suunatud kirjandus. Tema teosed keskendusid sageli argielu teemadele, tuues esile noorte kasvamise ja eneseteostuse motiivid. Milleri lihtne, ladus ja vahetu jutustamisviis muutis tema raamatud kättesaadavaks laiale lugejaskonnale. „Kiki” on üks näide tema panusest eesti lastekirjandusse, mis jääb väärtuslikuks nii kirjandusliku retropildi kui ka kultuuriloolise mälestusmärgina.