Narrid, näitlejad ja nõiad. Teatrimälestusi ja -vaatlusi

Voldemar Mettuse raamat „Narrid, näitlejad ja nõiad. Teatrimälestusi ja -vaatlusi“ on kirglik ja isiklik sissevaade Eesti teatriellu, mis ühendab mälestused, portreed ja mõtisklused näitlejatest, lavastustest ja lavatagustest oludest. Autor ei esita teatrit pelgalt institutsioonina, vaid elava organismina, mille südames tuksub inimeste pühendumus, loovus ja vahel ka hulljulgus. Pealkiri vihjab kolmikjaotusele: narrid kui lavalised karakterid ja elulised tüüpkujud, näitlejad kui keskne loomejõud ning nõiad kui need, kes mõtlevad ja suunavad – lavastajad, visionäärid, mõnikord ka kriitikud.

Teos liigub eri ajaperioodide ja isikute vahel, kandes endas mälestusi nii Eesti Vabariigi aegsetest lavastustest kui ka sõjajärgsetest arengutest. Mettus kirjeldab oma kogemusi teatrimaailmas nii ausalt kui poeetiliselt, tuues esile lavataguse elu, loomingulised konfliktid ja teatri kui elu peegli rolli. Ta ei paku üksnes nostalgilisi meenutusi, vaid lisab neile ka analüütilise mõõtme – kuidas mõjutasid ühiskondlikud olud teatrikunsti, milline oli vaataja suhe lavaga, ja mida ütleb lavaline mäng laiema kultuurilise mõtlemise kohta. Raamatust kujuneb mõtestatud ajastukroonika, milles isiklik ja kollektiivne kogemus põimuvad.

Voldemar Mettus (1894–1981) oli eesti teatritegelane, ajakirjanik ja kirjanik, kes tegutses nii Eestis kui hiljem paguluses. Tema sidemed teatriga ulatusid lavastamise, kirjutamise ja kriitika valdkonda. „Narrid, näitlejad ja nõiad“ on üks tema olulisemaid panuseid teatrimälestuste žanrisse, jäädvustades ühe ajastu vaimsuse ja loomeinimeste olemise viisil, mis on nii informatiivne kui ka kunstiliselt nauditav. Mettuse keel on rikkalik ja kujundlik, tema pilk täpne ja empaatiline, mistõttu on teos väärtuslik nii teatriajaloo huvilistele kui ka laiemale lugejaskonnale, kes soovib mõista, kuidas elu ja teater üksteist vastastikku kujundavad.