Hüvasti, mu arm

Vojtěch Steklači jutukogu „Hüvasti, mu arm“ toob lugejani valiku lühiproosat, mis peegeldab autori teravat pilku inimlike suhete, igapäevase elurutiini ja väikekodanliku eluviisi vastu. Teoses on ühendatud sarkastiline huumor, eksistentsiaalne alatoon ja karakterite sisemiste vastuolude paljastamine. Paljud lood keskenduvad meeste ja naiste suhetele, argielu pettumustele ning soovile murda välja harjumuspärastest mustritest, kuid sageli jääb tegelasi piirama nende enda otsustamatus või ühiskondlik surve. Steklač jälgib oma tegelasi tihti iroonilise distantsiga, kuid tema jutustustes peitub ka teatav kaastunne ja mõistmine nende hapruse suhtes.

Kogumiku tekstid on üles ehitatud lakooniliselt, kuid väljendusrikkalt – sündmused kulgevad sageli ootamatu pöördeni, kus pealtnäha argine situatsioon omandab sümboolse või psühholoogilise mõõtme. Steklač kasutab nappi dialoogi, detailset vaatlusi ja mõneti absurdset huumorit, mille kaudu ilmneb tegelaste sisemine rahutus. Lood toovad esile elu varjatud pingeväljad, kus tunnete sügavus ja vaoshoitud väljendusviis loovad püsiva vastukaja. Mitmes jutustuses on tajuda ka vaikset kriitikat sotsiaalse keskkonna aadressil, kus inimesed elavad näiliselt korrastatud elu, kuid sisemiselt otsivad tähendust ja kontakti.

Tšehhi kirjanik Vojtěch Steklač (sündinud 1945) on tuntud eelkõige noorsookirjanikuna, kuid tema varasem looming, sealhulgas jutukogud täiskasvanutele, pakuvad huvitavat sissevaadet Tšehhoslovakkia eluolusse 1970. aastatel. „Hüvasti, mu arm“ esindab Steklači täiskasvanutele suunatud realistlikku proosat, mille toonis on tajuda Kafkalikku absurditunnetust ning Ladina-Ameerika kirjandusest tuttavat igapäevareaalsuse murenemist. Tema oskus lihtsatest olukordadest välja koorida psühholoogiline sügavus ja sotsiaalne kommentaar teeb sellest kogumikust väärtusliku osa Tšehhi modernsest kirjandusmaastikust.