Viljapõld ja vaenuväli

Viljapõld ja vaenuväli on tšehhi kirjaniku Vladislav Vančura romaan, mille tegevus toimub Tšehhi külamaastikul vahetult enne Esimest maailmasõda ja selle puhkedes. Lugu jälgib mõisa ümber elavaid põllutöölisi, sulaseid, voorimehi ja muid maata inimesi, kelle igapäevaelu määrab töö, vaesus ja sõltuvus mõisniku meelevalast. Väliselt ei muutu algul justkui midagi: viljapõld vajab harimist, aastaajad vahelduvad, talupoeg teeb oma rasket tööd edasi. Samal ajal imbub sõda sammhaaval külasse, toob kaasa mobilisatsiooni, puuduse ja surmateated ning nihutab aegamisi piiri haritud põllu ja veriseks kistud vaenuvälja vahel. Romaan näitab, kuidas suur poliitiline konflikt jõuab kõige haavatavamate inimesteni, kes ei otsusta midagi, ent maksavad kõige kõrgemat hinda.

Vančura seab vastamisi kahe maailma: ühelt poolt vaese külarahva ja teiselt poolt mõisnike Danowitzi suguvõsa, kus vanale naudinguihalisele parunile järgnevad moraalselt lagunenud järeltulijad. Nende kõrval vilksatavad läbi hullukesed, hulkurid ja teised äärealade tegelased, nii et romaan moodustub paljudest omavahel põimunud elulõikudest. Sõda ei kujutu siin kangelaslikkuse proovikivina, vaid jõhkra korratusena, mis muudab väärtusi ja avab ühiskonna varjatud julmuse. Vančura keel on teadlikult kujundlik ja rütmiline, laused voolavad pikkade lõikudena ning jutustus libiseb ühe tegelase juurest teise juurde, luues värvika, ent samas karmilt kainestava pildi ajast, mil talupoja suurim unistus ei ole mitte parem elu, vaid lihtsalt vanaduspõlv ilma nälja ja peksmiseta.

Vladislav Vančura oli üks olulisemaid tšehhi proosakirjanikke kahekümnenda sajandi esimesel poolel, kelle loomingusse kuuluvad muu hulgas romaanid Markéta Lazarová, Rozmarné léto ja Obrazy z dějin národa českého. Ta ühendas oma teostes ajaloolise ja ühiskondliku ainese poeetilise väljenduslaadiga ning katsetas jutustamisviisidega, mis asetavad sündmuste kõrvale jutustaja hääle ja keelemängu. Vančura huvitus eelkõige sellest, kuidas võim ja ühiskondlik kord kujundavad inimeste elutingimusi, ning kasutas sageli ajaloolisi või sõjalisi taustu, et teravdada tähelepanu ülekohtu ja alanduse mehhanismidele. Viljapõld ja vaenuväli on selles reas iseloomulik teos, kus ühenduvad sotsiaalne tundlikkus, keeleline tihedus ja tugev vastuseis sõjale.