Vivekananda

Vladislav Kostjutšenko teos „Vivekananda“ on biograafiline käsitlus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse India filosoofist ja usureformaatorist Swami Vivekanandast, kelle tegevus oli määrava tähtsusega hinduismi tutvustamisel läänemaailmale. Raamat jälgib Vivekananda eluetappe alates tema noorpõlvest Kalkuttas kuni ülemaailmse tuntuseni religioonide parlamendis Chicagos, kus tema esinemine 1893. aastal muutus sümboolseks sillaks ida ja lääne vahel. Kostjutšenko kirjeldab nii filosoofilisi tõekspidamisi kui ka ühiskondlikku konteksti, milles Vivekananda tegutses, pöörates tähelepanu tema õpetuse seotusele Ramakrishna missiooniga ja sotsiaalse uuendusliikumisega Indias.

Teos on üles ehitatud selges ja informatiivses laadis, sobitudes toonasesse populaarteadusliku biograafia žanri. Autor seob Vivekananda isikliku arengu ja mõtteloo laiemate ajalooliste ja kultuuriliste protsessidega, käsitledes näiteks India koloniaalolukorda, vaimsete õpetuste kohandumist uue ajastu ootustega ning traditsiooniliste religioonivormide kaasajastamist. Eraldi tähelepanu all on Vivekananda katsed ühendada spirituaalsus ja ühiskondlik vastutus, rõhutades hariduse, enesedistsipliini ja sotsiaalse õigluse tähtsust. Raamatu eesmärk ei ole pelgalt eluloo vahendamine, vaid ka õpetuse põhimõtete tutvustamine lugejale, kes ei pruugi olla kursis India mõtteloo taustaga.

Vladislav Kostjutšenko (sündinud 1935) on vene autor ja publitsist, kelle kirjutised keskenduvad sageli religiooni ja kultuuri ristumispunktidele, eriti idamaiste filosoofiate ja vaimsete juhtide teemal. „Vivekananda“ kuulub tema elulooraamatute sarja, mille eesmärk oli tuua lugejani silmapaistvate vaimsete isiksuste mõttemaailm arusaadaval ja haaraval moel. Kostjutšenko lähenemine on tasakaalukas: ta ei idealiseeri oma tegelast, kuid tunnustab tema mõju ulatust ja ideede elujõulisust. Teos sobib hästi nii sissejuhatuseks Vivekananda elu ja õpetuse juurde kui ka kultuurilise sillana ida ja lääne vaimsete traditsioonide vahel.