Kaks juttu Siberist

Vladimir Tšivilihhini kogumik „Kaks juttu Siberist“ koosneb kahest lühiproosapalast, mille tegevus leiab aset Siberis – piirkonnas, mida autor ise hästi tundis. Mõlemad jutud ammutavad ainest Tšivilihhini lapsepõlvemaalt ja kujutavad elu just sellisena, nagu see väikestes asulates ja töökollektiivides oli. Autori huvi keskmes on tavalised inimesed: töölised, talupojad, lapsed ja vanurid, kelle elulood hargnevad tagasihoidlikus tempos, ent suure tähelepanelikkuse ja osavõtlikkusega. Nendes lugudes pole kangelasi klassikalises mõttes, küll aga esineb argipäevast kangelaslikkust – visadust, kannatlikkust ja väärikust rasketes oludes.

Kogumiku tonaalsus on vaoshoitud ja rahulik, autor väldib dramaatilisi võimendusi ja keskendub hoopis detailsele olustikukirjeldusele. Siberi loodus, aastaaegade rütm ja sotsialistliku ühiskonna taust on alati kohal, kuid ei suru end esiplaanile – tähtsamaks jääb inimese sisemaailm ja tema kohanemine eluoludega. Tšivilihhin kujutab oma tegelasi empaatiaga, püüdmata neid idealiseerida või kritiseerida. Selle asemel laseb ta neil lihtsalt olla – rääkida, meenutada, vaikida. Seeläbi kujuneb jutustustest tervikpilt ühest ajast ja paigast, kus ellujäämine tähendas sageli lihtsalt järelejätmatut rutiini ja truudust oma tööle ja perele.

Vladimir Tšivilihhin (1928–1984) oli vene nõukogude kirjanik ja publitsist, kes sai tuntuks nii oma jutustuste kui ka esseistika kaudu. Tema looming käsitles sageli kodumaa ajalugu, loodust ja lihtsate inimeste elu. Tšivilihhin oli ka ühiskondlikult aktiivne – ta kuulus NSV Liidu Kirjanike Liidu juhtorganitesse ja osales kultuuripoliitikas. Tema kirjutistes võib leida nõukogude ideoloogia tunnuseid, kuid samal ajal ka selget huvi eetiliste küsimuste ja inimliku väärikuse vastu. „Kaks juttu Siberist“ on üks näide tema varasemast loomeperioodist, mil ta pööras tähelepanu just elutõetruule kujutusele ja sotsiaalsele empaatiale.