Vestlusi üliteadvusest. Raamatud 1-3 1. osa

Vladimir Tonkovi „Vestlusi üliteadvusest“ on esoteerilise sisuga teos, mille esimene osa koondab aastatel 1994–2003 kirjutatud mõtteavaldusi ja õpetusi, lähtudes autori kogemusest biosensoorse psühholoogia praktiseerijana. Raamat on kirjutatud formaalselt õppematerjalina, kuid see ületab klassikalise käsiraamatu piire, põimides isiklikke vaatlusi, filosoofilisi üldistusi ja ühiskonnakriitilisi mõtisklusi. Autori sõnul ei ole teos pelgalt informatiivne, vaid mõeldud vaimseks tööriistaks neile, kes soovivad mõista inimese teadvuse varjatud kihte ja arendada tundlikkust väljaspool tavapäraseid psühholoogilisi raamistikke.

Raamatu keskne mõiste on „ekstrasenss“ – ülima vastuvõtlikkusega inimene, keda autor määratleb kui ühiskonna peegeldust ja tagajärge. Tonkov käsitleb tundlikkust mitte kui privileegi, vaid kui koormat, mis tuleneb inimkonna kollektiivsetest vigadest. Läbi poeetilise ja sageli pateetilise keele toob autor esile tunnetuslikud ja eetilised pinged, mis tema hinnangul saadavad ülitundlikku inimest tema teel. Samas on raamatus ka praktilisi selgitusi ja mõtteharjutusi, mis on suunatud neile, kes soovivad oma teadvust süvendatult uurida ja biosensoorsete praktikate abil arendada.

Vladimir Tonkov on Venemaalt pärit autor ja õpetaja, kes on seotud biosensoorse psühholoogia kui alternatiivse enesearenduspraktika suunaga. Tema teosed liiguvad teaduse ja müstika piiril, olles suunatud neile, keda huvitavad teadvuse laiendamise võimalused väljaspool tavapsühholoogia piire. „Vestlusi üliteadvusest“ on esimene osa kolmeraamatusest sarjast, mis ühendab isikliku kogemuse, esoteerika kontseptsioonid ja kriitilise vaate ühiskonna vaimsele olukorrale. Tonkovi lähenemine kutsub lugejat mõtlema selle üle, mis on normaalsus, tundlikkus ja vastutus, pakkudes tuge neile, kes tunnevad end „erinevana“.