Kuuskümmend küünalt

Vladimir Tendrjakovi jutukogu „Kuuskümmend küünalt“ koondab endasse mitmeid novelle, mis keskenduvad inimese moraalsetele valikutele, südametunnistuse häälele ja igapäevaelu eetilistele dilemmadele. Kogumiku nimilugu kujutab meest tema 60. sünnipäeval, hetkedel, mil ta vaatab tagasi oma elule ja tegudele. Selles introspektiivses seisundis kerkivad esile mitte niivõrd saavutused, vaid möödalaskmised, vaikimised ja kompromissid, mis ajas on muutunud määravaks. See annab tooni kogu kogumikule, kus pealtnäha lihtsate olustikuliste situatsioonide taustal kerkivad esile sügavad väärtusküsimused: kas ma olen elanud õigesti, kas olen jäänud ausaks, kelle ees vastutan?

Tendrjakovi novellid on sisekaemuselised ja psühholoogiliselt tihedad. Neis kujutatakse tegelasi, kes seisavad silmitsi valikutega, mida ei saa enam olematuks muuta – meenutusi, mis seostuvad otsustega, mis olid kunagi tühised, ent omandasid hiljem suure kaalu. Palju tähelepanu on suunatud inimese sisemaailmale, sisemisele heitlusele ja vaikivale süüle. Lood on kirjutatud lihtsas, rahulikus stiilis, kuid iga sõna on kaalutletud ja mitmekihiline. Autor ei moraliseeri otsesõnu, vaid laseb tegelaste mõtlemisel ja tegudel iseendast kõnelda. Isegi kõige argisemad olukorrad kannavad endas võimalust sisemiseks muutumiseks või tõdemuseks.

Vladimir Tendrjakov (1923–1984) oli üks olulisemaid nõukogude aja vene kirjanikke, kelle looming keskendus eelkõige eetilistele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Tema tekstid on tugevalt ühiskonnakriitilised, kuid seda vaiksel ja osavõtlikul moel, süvenedes üksikisiku valikutesse ja vastutusse. Tendrjakov kuulus nende autorite hulka, kes kasutasid proosat eneserefleksiooniks ja ühiskonna ausaks peegeldamiseks ajal, mil avameelsus ei olnud iseenesestmõistetav. „Kuuskümmend küünalt“ on hea näide tema vaoshoitud, kuid mõjusa jutustamislaadi ning eetilise sügavuse koostoimest.