Kohtumine Nofretetega

Vladimir Tendrjakovi romaan Kohtumine Nofretetega jutustab maa­poisist Fjodor Materinist, kes kasvab üles Vologda tagamaal ja õpib tundma kunsti esmalt odavate reprode, mitte muuseumisaalide kaudu. Pärast kooli lõpetamist viib ta end siiski Moskvasse, et näha oma silmaga maalijaid, kellest on seni rääkinud ainult õpetajad ja ajalehed, ning et proovida sisseastumist kunstikõrgkooli. Selle unistuse lõikab vahele sõda: Fjodor käib läbi rindeteed, näeb surma ja juhuslikku kangelassurma ning naaseb hiljem kunstikooli pingile juba teistsuguse inimesena. Romaan jälgib tema liikumist ühiselamust ateljeesse ja tagasi, esimesi natüürmorte, arutelusid kursusekaaslastega, juhuslikke armusuhteid ja järjest teravamaks muutuvat küsimust, kas tal on üldse õigust nimetada end kunstnikuks.

Teos on ühtaegu kujunemislugu ja vaidlus selle üle, milleks kunst on. Fjodor ja tema kaaslased seisavad valiku ees, kas maalida nii, nagu nõuab ametlik doktriin, või otsida vormi, mis vastab nende enda kogemusele sõjast ja vaesusest. Õppejõud, parteikoosolekud ja näitusežüriid tuletavad alatasa meelde, et pilt peab olema selge, kasvatav ja arusaadav, samal ajal kui noored näevad oma ümber katkiseid elusid, mida plakatlik toon ei kata. Sõjas langenud tundmatu kunstniku kujund – palett naelutatud risti külge – muutub loos mõõdupuuks: kas inimene, kes vaikides teeb oma tööd ja ei jõua kunagi kuulsuseni, väärib vähem austust kui see, kes on loosungitega kooskõlas. Romaan püsib vestluste, sise­monoloogide ja tööprotsessi kirjelduste tasandil ning jätab lugejale ruumi otsustada, milline valik tundub ausam.

Vladimir Tendrjakov oli nõukogude vene proosaautor, kes sündis Põhja Venemaal taluperest, võitles Teises maailmasõjas ja asus seejärel tööle ajakirjanduses ning kirjastustes. Tema jutustustes ja romaanides korduvad küsimused süüst, vastutusest ja vaikivast kokkumängust võimu ning tavalise inimese vahel. Kohtumine Nofretetega kasutab selgelt autori enda kogemust rindemehena ja hilisema kunstikõrgkooli üliõpilasena, kuid laiendab selle aruteluks, mis puudutab kogu stalinistliku ajastu kunstipoliitikat. Tendrjakov ei kirjuta programm­like loosungite tasemel, vaid laseb kõlada poolikudel lausetel, kõhklustel ja eksimustel, näidates, kuidas kunstniku elukutse ei ole ainult tehniline oskus, vaid pidev vaidlus iseenda ja ajastu nõudmistega.