Kevadviretused

Mööda tänavat, seda nõkku vajutades, sõitsid rasked metsaveoautod, kleepuva kevadise poriga koos. Küllap nad olid terve päeva mööda põhjata teid naabermetsapunktidest siia rüganud, ja nad tirisid oma turjal värskeid mahladest tulvil kuuse- ja männitüvikuid. Koos palkidega tõid nad metsast okaste lõhna, vaigu lõhna, võõraste kauguste lõhna, vabaduse lõhna. Värve minetavas õhtutaevas oli katuste kohal valves Djuska sõber ja vend suur kraana. J a metsaveoautode urina tagant võis tabada õhus hajunud segaseltõrna helinat.
Djuska viskas tarbetu tellise ära. Djuska tahtis nutta. Sanka ei anna nüüd enam asu. J a Minka oli reetur. J a Sanka sunnib Minkat niikuinii konna tapma. Tahtnuks nutta, kuid mitte hirmust Sanka ees. ja sugugi mitte kaastundest Minka vastu - see talle oligi paras! - nutta mõistetamatu pärast.