Konstantin Päts. Vang nr 12

Vladimir Pooli dokumentaalteos „Konstantin Päts. Vang nr 12“ keskendub Eesti esimese presidendi traagilisele elulõpule pärast riigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Raamat käsitleb üksikasjalikult Pätsi arreteerimist, tema viibimist Venemaa vanglates ja psühhiaatriahaiglates ning lõplikku saatust Buraševo raviasutuses. Läbi arhiividokumentide, kirjavahetuse ja mälestuste avab autor loo, mis on siiani paljuski jäänud üldsusele hämaraks. Pätsist ei räägita siin mitte kui riigimehest, vaid kui vangistatud inimesest, kelle saatus peegeldab väikeriigi murdmist suurriigi masinavärgis.

Teose üheks keskseks teljeks on dokumentaalne täpsus. Vladimir Pool, kes on varem käsitlenud Eesti lähiajalugu julgeoleku ja poliitilise repressiooni vaatenurgast, läheneb materjalile süstemaatiliselt. Raamat heidab valgust nii Pätsi isiklikule olukorrale vangistuses kui ka Nõukogude ametkondade sisemisele loogikale ja manipulatsioonidele. Erilist tähelepanu on pööratud psühhiaatrilisele diagnoosile, mis määras Pätsi saatuse pärast arestimist – küsimus, kas see oli meditsiiniline vajadus või poliitiline tööriist, on üks teose keskseid dilemmasid. Samuti kajastatakse perekonna ja kaastöötajate katseid teda päästa või vähemalt tema olukorrast rohkem teada saada.

Vladimir Pool on ajaloolane ja endine Eesti julgeolekutöötaja, kes on keskendunud Nõukogude perioodi represiivaparaadi ning Eesti riigitegelaste saatuste uurimisele. Tema teosed on tugevalt allikapõhised ning püüavad taastada ajaloolist tõde dokumentide kaudu, ilma liigse dramatiseeringuta. „Konstantin Päts. Vang nr 12“ sobitub tema senise uurimistegevuse loogilisse järjepidevusse, olles samas üks esimesi põhjalikumaid käsitlusi Pätsi eluloo selle kõige vähem tuntud ja valusama peatüki kohta.