Lužini kaitse

Vladimir Nabokovi romaan „Lužini kaitse” keskendub geeniusest maletajale Aleksandr Lužinile, kelle erakordne anne põimub järjest süveneva sisemise ebakindluse ja ängiga. Teose alguses jälgib lugeja Lužini lapsepõlve, mida iseloomustab kohmakus, isoleeritus ja võimetus sobituda sotsiaalsetesse ootustesse. Ainsaks pelgupaigaks ja väljundiks kujuneb male, mis täidab tema elu ja määratleb identiteedi. Kui Lužin saavutab rahvusvahelist tunnustust, hakkab tema elu üha enam alluma mängu loogikale – male ei ole enam pelgalt laud, vaid kogu tegelikkus hakkab talle avalduma käikude, avangute ja strateegiate kujul.

Romaani keskosa kirjeldab Lužini tõusu ja langust läbi erakordse vaatepunkti: sisemised seisundid, paranoiad ja psüühiline pinge peegelduvad Nabokovile omases kujundirohkes ja keeleliselt nõtkes stiilis. Lužini maailm kitseneb üha enam, kuni see haakub lõplikult tema sisemise konstruktsiooniga – elu kui malepartii, millelt ei saa eemalduda. Kui Lužin püüab leida väljapääsu reaalsuse ja mängu piirimaailmast, tuleb tal langetada otsus, mis määrab kõik. Nabokov käsitleb küsimusi geniaalsuse piiridest, isiksuse haavatavusest ja sellest, kas vaimne pinge võib muutuda elu enese asenduseks.

Vladimir Nabokov (1899–1977) oli vene ja inglise keeles kirjutav autor, kelle looming ulatub varasest vene proosast maailmakuulsate ingliskeelsete romaanideni. „Lužini kaitse”, mis kuulub tema varasemasse venekeelsesse perioodi, ilmus algselt 1930. aastal Berliinis. See teos tähistab Nabokovi varase stiili kujunemist, milles on juba selgelt näha hilisema loomingulise universumi tunnuseid: detailitundlikkus, psühholoogiline sügavus ja virtuoosne keelekasutus. Male kui korduv motiiv mängib olulist rolli kogu tema loomingus, olles korraga nii kujund kui mõtteviis. „Lužini kaitse” on selle temaatika kõige otsesem ja intiimsem väljendus.