Lolita

Vladimir Nabokovi „Lolita“ on üks 20. sajandi mõjukamaid ja samas vastuolulisemaid romaane, mis käsitleb kinnisideelist ja moraalselt ambivalentset armastust. Lugu jutustatakse Humbert Humberti, haritud ja keeleliselt andeka, ent psühholoogiliselt häiritud mehe vaatepunktist. Peategelane armub noorde tüdrukusse Dolores Haze’i, keda ta ise kutsub Lolitaks, ning teeb kõik, et tüdrukuga manipuleerida ja teda oma kontrolli all hoida. Teos on kirjeldus kinnisidee allakäigust ning illusiooni ja enesepettuse hävitavast jõust, kus jutustaja püüab lugejat kaasata ja õigustada oma tegusid läbi rafineeritud keelekasutuse ja kultuuriliste viidete.

Romaani tonaalsus on korraga elegantne ja häiriv. Nabokov mängib keelega, kombineerides lüürilist ilu ja satiirilist täpsust, et kujutada tegelase enesekeskset sisemaailma. Loo pingestatus seisneb mitte üksnes moraalses konfliktis, vaid ka selles, kuidas jutustaja tekitab lugejas vaheldumisi kaastunnet ja tõrget. „Lolita“ ei ole pelgalt lugu sobimatust kirest, vaid ka sügav uurimus üksindusest, võimust, keelatud ihalusest ja kultuuri peegeldustest indiviidi teadvuses. Tüdruku vaatenurk jääb sihilikult tagaplaanile, mistõttu kogu lugu omandab mõistlikkuse piiril kõikuva isikliku ülestunnistuse vormi.

Vladimir Nabokov (1899–1977) oli vene päritolu kirjanik, kes kirjutas oma hilisemad teosed inglise keeles ja saavutas rahvusvahelise tuntuse just „Lolitaga“. Tema loomingut iseloomustab peen keelekasutus, psühholoogiline täpsus ning mitmekihiline narratiiv. „Lolita“, mis ilmus esmakordselt 1955. aastal, tõi autorile korraga nii kuulsust kui ka kriitikat, ent seda on laialdaselt käsitletud kirjandusteaduses kui meistriteost, mis trotsib lihtsaid hinnanguid. Eestikeelne väljaanne ilmus kirjastuselt Kuldsulg ning säilitab originaali tonaalsuse, tuues eesti keelde ühe keerulisema ja mõjuvama teose kaasaegses kirjanduses.