Lolita

„Lolita“ on Vladimir Nabokovi romaan, mis ilmus esmakordselt 1955. aastal ning tõi autorile kohe rahvusvahelise tuntuse. Teose keskmes on Humbert Humbert, kes jutustab oma loo vananeva mehe kirest teismelise tüdruku, Lolita vastu. Lugu on kirjutatud Humberti vaatepunktist, mis muudab jutustuse korraga intiimseks ja häirivaks. Romaani avameelsus ja vastuoluline teema on tekitanud arvukalt vaidlusi, kuid Nabokovi teose tegelik raskuspunkt peitub keelelises meisterlikkuses, iroonia kihistustes ja inimese psüühika süvakihtide uurimises. „Lolitat“ on peetud nii armastusromaaniks kui ka ühiskonnakriitiliseks peegelduseks.

Romaan ei piirdu pelgalt skandaalse süžeega, vaid tõstatab küsimusi armastuse ja iha, süütuse ja manipulatsiooni, kultuuri ja moraali seostest. Humberti sisemonoloogid, õigustused ja enesepaljastused avavad keeruka portree inimesest, kes püüab oma tegusid lugeja silmis vabandada. Nabokov seob loo läbi rohkete kirjanduslike vihjete ja keelemängude, mis annavad romaanile mitmekihilise tähenduse. Lugeja seisab silmitsi küsimusega, kas „Lolita“ on traagiline armastuslugu, satiiriline allegooria või hoopis psühholoogiline uurimus, ja just see mitmetähenduslikkus ongi romaani üks kestvuse põhjuseid.

Vladimir Nabokov (1899–1977) oli vene päritolu Ameerika kirjanik, luuletaja ja kirjandusteadlane. Pärast revolutsiooni emigreerus ta Lääne-Euroopasse ning hiljem Ameerikasse, kus ta saavutas rahvusvahelise tuntuse. Nabokov kirjutas nii vene kui inglise keeles, olles tuntud oma keelelise virtuoossuse ja mängulise stiili poolest. Lisaks „Lolitale“ kuuluvad tema tuntumate teoste hulka „Pale Fire“ („Kahvatu tuli“) ja „Ada“. Nõukogude Liidus oli tema looming pikka aega keelatud, ent maailmakirjanduses on ta jäänud üheks 20. sajandi olulisemaks ja vastuolulisemaks autoriks. „Lolita“ on tema kuulsaim romaan, mis kuulub ka 20. sajandi kirjanduse klassikasse.