Uus tsivilisatsioon. Kaheksas raamat 1. osa

Vladimir Megre raamatu „Uus tsivilisatsioon. Kaheksas raamat 1. osa“ keskmes on mõtisklused inimese ja looduse suhetest ning sellest, kuidas tänapäeva maailm on oma kunstlike väärtuste ja tarbimisühiskonna surve all eemaldunud elu põhiolemusest. Teos jätkab Anastasia-lugude sarja, milles autor kirjeldab taiga südames elava erakliku naise maailmavaadet ja tema kaudu esitatavaid teadmisi. Raamat toob esile mõtte, et igapäevane pühendumine näilisele ja tühisele viib meid kaugemale tõelisest olemusest, samas kui looduslik ja puhas elulaad aitab taastada inimese sisemise tasakaalu ja avada tee harmoonia poole.

Autor arutleb Armastuse kui jumaliku energia üle, mis on tema käsitluses elu keskne jõud. Megre väidab, et varasemad põlvkonnad tundsid seda energiat ning oskasid seda austada ja hoida, mistõttu olid nad võimelised looma kestvaid ja tähendusrikkaid kodusid ning kasvatama uusi põlvkondi, kes pärisid loovuse ja sisemise jõu. Raamatus esitatud kujutlused põliskodude rajamisest ja inimesest kui oma keskkonna teadlikust kujundajast pakuvad lugejale korraga nii poeetilist kui ka filosoofilist elamust. Kuigi tekst võib tunduda muinasjutuline, käsitleb see sügavamaid teemasid inimese sidemetest esivanemate teadmiste ja looduslike rütmidega.

Vladimir Megre (snd 1950) on Venemaa kirjanik, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse oma „Anastasia“ sarjaga, mille avaraamatu andis ta välja 1996. aastal. Sarja keskmes on Siberi taiga ja seal elava naise Anastasia filosoofia, mis ühendab looduse, vaimsuse ja elu mõtestamise. Megre varasem elu oli seotud ärindusega, kuid tema kohtumine Anastasiaga muutis tema vaateid ning suunas teda kirjandusse. „Uus tsivilisatsioon“ kuulub sarja hilisemate osade hulka, kus autor arendab edasi ideid tulevikuühiskonnast, mis võiks rajada oma aluse looduslähedusele, armastusele ja inimliku väärikuse taastamisele.