Eluenergia. Seitsmes raamat

Teos jätkab sarja „Venemaa helisevad seedrid“ mõttelõnga ning seab keskmesse väite, et inimesele omane eriline energia on mõte. Raamat kujutab seda kui jõudu, mis suunab igapäevaseid valikuid ja suhteid, ning arutleb, kuidas inimese tähelepanu, tahe ja sõna muudavad keskkonda. Seitsmes raamat liigub jutustuse vormis, tuues tagasi varem tuttavad vestlused ja olukorrad ning seob need praktiliste näidetega: kuidas inimene kujundab oma elukorraldust, kuidas perekond ja kodu saavad olla selle energia väljund, ja kuidas tähelepanelik keelekasutus määrab tulemuse. Eesti väljaannetes esitletakse raamatut jutustusena ja paigutatakse see sarja varasemate osade järele, mis loob lugejale selge järjepidevuse ning viitab, et käsitlus kasvab varasemate ideede baasil edasi.

Raamat toob sisse ka kõrvalhääled, mis testivad peategelase arusaamu ning teravdavad arutelu teadvuse, vabaduse ja vastutuse üle. Jutustaja kogemust raamivad arupidamised inimese loovpotentsiaalist ja sellest, kuidas mõtte suund kujundab tervist, toitumisvalikuid ja suhete dünaamikat. Tekst seostab „mõtteenergia“ temaatika laiemate kultuuriliste ja ühiskondlike küsimustega, sh usundi ja maailmavaate erinev tõlgendus ning nende mõju igapäevasele käitumisele. Rõhk on meetodil: lugeja paneb tähele oma sisekõnet, vaatleb selle tagajärgi ning katsetab väikeseid samme – sõnastusest kuni rutiinideni –, et näha, kuidas mõte suunab tegusid. Jutustuse tuum on seega katseviis: inimene vaatleb, seab kavatsuse, jälgib mõju ning korrigeerib suunda; sellest sünnib isikliku korra ja keskkonna muutus.

Sari, kuhu see raamat kuulub, käsitleb järjepidevalt vaimsust, inimese ja looduse kooskõla ning teadvuse loovat jõudu; seitsmenda osa fookus on sellele joonele omane ning asetab „mõtteenergia“ nähtuse praktilisse raamistikku. Eesti väljaande tõlkijana on mainitud Hille Simm ning kohalikud raamatupoed esitavad teose kirjeldustes sama sisulise rõhuasetuse: mõtlemise kvaliteet määrab elu kvaliteedi. Lugemispraktika, mida see raamat pakub, on lihtne: lugeja katsetab tähelepanu sihipärast juhtimist, korrastab keelekasutust ja tegevusplaane ning võrdleb tulemusi. Nõnda muutub teos isiklikuks tööriistaks, mitte õpetuseks; see lükkab lugeja tegutsema ja panema tähele, kuidas mõte loob või hajutab korda tema enda igapäevas.