Anastasia 1. osa

Raamat Anastasia 1. osa jutustab autorist, kes sõidab ärireisile mööda Obi jõge ja satub Siberi taigasse elava erakliku naise juurde. Megre kirjeldab kohtumist Anastasiaga, kes elab metsikus looduses ilma kaasaegse tehnika ja mugavusteta ning väidab end tundvat universumi seadusi viisil, mis nihutab jutustaja arusaama normaalsest. Sündmustik ise on napp: mõned päevad metsalagendikul, lihtne igapäevaelu ja arutelud taimede, loomade ning inimese koha üle maailmas. Suur osa mahust kuulub Anastasia õpetusele – ta räägib lapse kasvatamisest, suhtest loodusega ja mõtete mõjust kehale ning ümbritsevale. Lugu liigub esimese isiku pilgu kaudu, nii et lugeja jälgib eelkõige seda, kuidas peategelase esialgne skepsis hakkab asenduma segaduse ja vaimustuse seguga.

Teos ei ole klassikaline romaan, vaid piiripealne jutustus, kus reisikiri, vaimne õpetus ja filosoofiline arutlus sulavad üheks. Dialoogid Anastasiaga vahelduvad autori sisemonoloogide ja kirjeldustega, mis püüavad lugejat metsa vaiksesse õhustikku tõmmata. Anastasia mõtted rõhutavad, et inimene peaks elama loodusega seotud kodus, kasvatama toitu ja lapsi teadliku tähelepanuga ning hoidma meelt puhtana, sest iga mõte jätab maailma jälje. Raamat pakub end praktilise käsiraamatuna loodussuhte taastamiseks ja vaimse seletusena isiklike ning laiemate kriiside põhjustele. Mitmed väited – näiteks jutt elusast veest, tervendavast sõnajõust ja mõtte abil toimuvast taimekasvatusest – jäävad väljapoole teaduslikku käsitlust, mis võib lugeja kas eemale peletada või hoopis just selle julguse tõttu tõmmata.

Vladimir Megre on vene ettevõtja ja kirjanik, kelle nimi seostub Venemaa helisevate seedrite sarjaga. Anastasia esimene raamat tõi talle tuntuse ning pani aluse liikumisele, mille järgijad rajavad põliskodude külasid ja püüavad elada tihedas kooskõlas maaga. Megre väidab end olevat pigem vahendaja kui õpetuse looja: tema ülesanne on kirja panna Anastasia sõnumid inimese võimest luua oma mõtetega tulevikku. Kirjutamislaad on lihtne ja autobiograafiline, nii et lugeja peab ise otsustama, kas võtta loetut ilukirjandusliku looga põimunud vaimse manifestina, uue usulise suunana või kriitilise huviga uuritava nähtusena.