Inimene on elus

Niisked käed kobavad mind pimedas, paluvad, kutsuvad. Ma tõrjun hingeldades vastu, kuid võitmatu jõud kütab mind üles. Ja juba tulvab minusse meelisegav soojus ning koos sellega sõnad, peaaegu mõttetud, kohutavad sõnad nagu öise metsa kohin, hellad ja haprad sõnad nagu uduvine hommikusel merel ... Hommikul äratab ta mind. Ma hoidun tema poole vaatamast ja pomisen mornilt: "Noh, mis sa tahad?"