Hingekosutus

Vladimir Makanini jutukogu „Hingekosutus“ koondab lühivorme, mis avavad Nõukogude inimese sisemaailma, argipäeva ja moraalseid dilemmasid vaoshoitud, ent psühholoogiliselt teravmeelses laadis. Makanin keskendub eeskätt tavainimestele – õpetajatele, ametnikele, loomeinimestele –, kelle elud ei pruugi olla silmatorkavad, kuid kes seisavad silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega: kuidas jääda ausaks iseenda ja teiste ees, kuidas säilitada väärikus, kui surve kohaneda on pidev ja nähtamatu. Need on vaiksed lood igapäevast, milles heliseb tugevalt sisemine pingestatus, kõhklus ja igatsus tähendusrikkuse järele.

Teosele iseloomulikuks saab Makanini kainus ja peen tähelepanekuvõime. Tema keel on täpne ja lakooniline, sageli ilma otseste hinnanguteta, ent sügava kaastundega inimese sisemiste heitluste vastu. Narratiiv liigub pigem sisemonoloogide ja mõttekäikude kaudu kui välise sündmustiku najal. Samas ei puudu tekstidest iroonia ega kriitiline pilk ühiskondlikele normidele ja nende mõju mehhanismidele. Makanini tegelased ei ole kangelased, vaid kahtlejad, kõhklejad, otsijad – inimesed, kes ei sobitu ühegi ideoloogilise mudeliga, vaid jäävad iseendaks vaikse vastupanuna.

Vladimir Makanin (1937–2017) oli üks nõukogude ja hilisema vene kirjanduse omanäolisemaid autoreid, keda on nimetatud 1970.–80. aastate psühholoogilise proosa meistriks. Tema loomingut iseloomustab sügav huvi inimese sisemaailma ja ühiskondliku surve vahekorra vastu. Ta vältis ideoloogilisi loosungeid ning eelistas kujutada tegelasi, kes elavad hallis tsoonis – tõe ja vale, julguse ja arguse, truuduse ja mugandumise vahel. „Hingekosutus“ sobitub tema loomingus sellesse suunda, pakkudes vaikseid, ent pingestatud vaateid inimlike valikute keerukusse ning säilitades ajas kestva kõnekuse.