Bonne

Romaan „Bonne” asetab kaks häält ühe sündmusejoone kõrvale: mees ja naine jutustavad kordamööda ning nende vahele joonistub 19. sajandi keskpaiga Praha ning Euroopa 1848. aasta rahutuste taust. Loo keskmeks on suhteid ja valikuid kandvad stseenid – kohtumised, lahkumised, ühiselt kantud otsused –, mille kaudu avaneb rahvusliku ärkamisaja argine rütm: salongid ja seltsid, trükikojad ja kirjutuslauad, kuulujutud ja tõlketööd. Macura kujutab avaliku elu ja isikliku ruumi kokkupuutepunkte, kus keele, nime ja sümboli üle peetav vaidlus mõjutab otseselt paari tähelepanu, tööplaane ja kõnepruuki. Eesti keelde vahendatud väljaanne hoiab fookuse tekstil ja häälel, nii et lugeja saab jälgida, kuidas sündmused ja ajastu märgid kasvavad välja dialoogidest ja kirjaridadest, mitte üksikutest „suurtõdedest”. Nõnda toimib teos korraga keskse ajalooperioodi sissejuhatusena ja jutuna, mis püsib kahe inimese omailmas, ent ei katkesta sidet linnaga, mille tänavail tähendused vahetuvad.

Kogumik on korraldatud selge ülesehitusega. Peatükid vahelduvad kõnelejate järgi; mõlema pilk fikseerib koha, aja ja teod, seejärel kerkivad järeldused, mis ei pretendeeri lõplikkusele. Romaani liikumist hoiavad kultuuriloo sõlmpunktid – lugemisringid, vabatahtlikud seltsid, tsensuuri ja trükiloa piirid –, mille kõrvale tekib kodune tööjaotus, milles üksikasjad (paberi hankimine, tõlke toimetamine, ajalehelugu) annavad mõttele suuna. Eestikeelse köite eessõna seab Macura kirjutamise konteksti ning tõlge kannab üle vaoshoitud tooni, mille puhul lausestus juhib tähelepanu tegevusele. Raamatut on tutvustatud ajaloolise romaanina, mis hoiab suhte- ja mõtteloo lähestikku; seetõttu on teos sobiv lugejale, kes soovib näha, kuidas ideed hakkavad liikuma siis, kui argises keskkonnas tekib sund nimetada asju uute sõnadega.

Vladimír Macura (1945–1999) oli estofiil, eesti kirjanduse vahendaja tšehhi keelde, kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema uurimisteema oli rahvusliku ärkamisaja müütide kujunemine, ning sama pinge – sümbolite, keele ja võimu omavaheline mõju – kandub üle ka proosasse. „Bonne” kuulub tema ajaloolise romaanitetraloogia koosseisu ning pälvis Tšehhi riikliku kirjanduspreemia. Autorile on omane vaatlus, mis lähtub nimedest, paikadest ja toimingutest; hinnang tekib nende põrkumiste järel. Selline tööviis laseb lugejal kohtuda kirjutamise ajaga ilma juhteksti või ilmeka loosungita: tekst annab kätte tegevuse, aeg annab sellele kaalu, ning kaks häält hoiavad alles selle, kuidas üks ajastu jõuab inimeseni ja inimene ajastuni.