Vestlus kirjades. Psühhohügieenilised mõtisklused

Vladimir Levi teos „Vestlus kirjades. Psühhohügieenilised mõtisklused“ on žanripiire ületav tekstikogu, mis ühendab autobiograafilisi elemente, filosoofilisi arutlusi ja praktilise psühholoogia mõtteid. 1986. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“ eesti keeles ilmunud teos on vormistatud kui kujuteldav kirjavahetus autorite ja lugejate vahel. Kirjad on sihitud anonüümsetele adressaatidele – inimestele, kes tunnevad hirme, kõhklevad, põevad süütunnet või otsivad oma elule tähendust. Levi vastused ei ole kunagi õpetlikud käsud, vaid peegeldused, mis kutsuvad lugejat enesesse vaatama, kuulama ja mõistma iseennast paremini.

Levi käsitleb selliseid teemasid nagu vabadus ja vastutus, armastus ja enesearmastus, üksindus, loovus ja elu mõte. Tema mõtisklused on isiklikud, kuid samas üldinimlikud – autor ei esine terapeudi või õpetajana, vaid kaasamõtlejana. Keel on soe, kujundlik ja kohati poeetiline, segades argikeelt ja filosoofilist abstraheerimist. Tekstides peegelduvad ka autori meditsiiniline taust ja psühhiaatrilised teadmised, kuid need ei ole esitatud kuiva teadusena, vaid kui inimlike seisundite mõistmise vahendid. „Vestlus kirjades“ ei ole lahenduste raamat, vaid kutsung – vaikselt ja tähelepanelikult kuulata elu, mis toimub meis ja meie ümber.

Vladimir Levi (sünd. 1938) on vene psühhiaater, psühhoterapeut ja kirjanik, kelle teosed on pälvinud tuntust oma inimliku ja ligipääsetava lähenemise poolest psühholoogilistele küsimustele. Tema stiil on isikupärane – ühendades teadusliku mõttega kunstilise väljenduse, luues tekste, mis on ühtaegu lohutavad ja ärgitavad. Levi looming, sealhulgas „Vestlus kirjades“, on olnud laialt loetud ka väljaspool psühholoogiahuviliste ringi, kuna tema mõtlemine puudutab inimeseks olemise tuuma. Eesti keeles ilmus teos ajastul, mil avameelne eneseanalüüs ja sisemaailma käsitlus pakkusid haruldast vastukaalu ideoloogilisele ühtlustamisele.