Maa mäletab

Maa mäletab on Vladimir Fomenko jutustus Donimaa külast, mis satub suures riiklikus ehitusplaanis uude olukorda: Volga–Doni kanali ja veehoidla rajamine tähendab, et jõukas kolhoosiküla jääb tulevase vee alla. Romaan jälgib nii kolhoosnikke, brigadiire kui ka ehitajaid, kes peavad otsustama, kuidas lahkuda maast, mida on haritud põlvkondade kaupa. Üks osa tegelasi näeb uues kanalis edusammu ja võimalust, teised tajuvad eelkõige kaotust – kodud, viinamarjaväljad ja esivanemate kalmud jäävad vee alla ning asemele lubatakse uut, veel tundmatut elu uues asulas. Nii kujuneb lugu sellest, mida tähendab, kui maa, mille eest on võideldud ja mille nimel on tehtud ohvreid, tuleb käsu peale maha jätta.

Teos vastandab kollektiivse ehituse ametliku retoorika inimeste isikliku mälu ja kiindumusega konkreetse paiga vastu. Fomenko näitab, kuidas külas põimuvad vanema põlvkonna maa­usk ja nooremate soov minna kaasa muutustega, ning kuidas parteitöötajad ja insenerid peavad õppima kuulama neid, kelle elu ümber korraldatakse. Konflikt ei teki ainult välise sunnimeetme pärast, vaid ka küsimusest, kas uues kohas saab säilitada vana kogukonnatunnetuse või hajub see koos põldude ja hoonete kadumisega. Romaan liigub aeglaselt, mitme tegelasliini kaudu, andes ruumi nii tülikatele koosolekutele kui ka vaiksetele stseenidele külatänaval ja jõe ääres. Pealkiri viitab mõttele, et maa, millele on jäädud truuks, kannab endas kõigi põlvkondade jälge, isegi siis, kui veehoidla selle maastiku füüsiliselt muudab.

Vladimir Dmitrijevitš Fomenko oli Doni piirkonnaga seotud vene nõukogude prosaist, kes alustas kirjutamist pärast töökogemust tehastes ja teenistust armees. Hiljem õppis ta kirjandust ning töötas ajakirjanduses, avaldades esmalt jutustusi ja olustikulisi kaasaja-ootsereid. Maa mäletab kujunes tema tähtsaimaks romaaniks, milles ta kasutas oma otsest kokkupuudet kanaliehituse ja Donimaa külade ümberkorraldamisega. Fomenkot on peetud autoriks, kes püüdis näidata suurte ehitustööde argipäeva ilma lihtsustava heroiseerimiseta – rõhutades, et riiklike otsuste kõrval tuleb arvestada ka väikeste inimeste hirmude ja lootustega. Tema looming seob kohalikku ainest laiemate küsimustega mälu, kodu ja vastutuse kohta.