Ivan

Vladimir Bogomolovi jutustus „Ivan“ on lühike, kuid intensiivne sõjalooline proosateos, mis kujutab Teise maailmasõja ajal luureülesandeid täitva noore poisi sisemaailma ja traagilist saatust. Peategelane Ivan on vaid 12-aastane, ent tema elu on määratletud juba täielikult sõja poolt – pere kaotanud, rindel üles kasvanud ja täiskasvanutest luurajatega võrdselt ohtlikesse olukordadesse saadetud. Tema karm, vaikne ja kohati peaaegu kalk olek peegeldab sügavat psüühilist traumat, mille kaudu autor uurib sõja inimmõõtme kadumist ning lapsepõlve kadu kui pöördumatut kaotust.

Teose ülesehitus vaheldub karmide ja realistlike luurestseenide ning lüüriliste unenäoepisoodide vahel, milles aimub Ivani alateadlik igatsus rahu, ema ja endise elu järele. Bogomolovi napp ja täpne stiil loob tugeva kontrasti lapse sisemise haavatavuse ja välise karmi rolli vahel. Ivan ei ole idealiseeritud kangelane, vaid eksistentsiaalne kujund – noor elu, mille sõda on painutanud endale alluvaks, jättes alles vaid kesta sellest, mis võiks olla lapsepõlv. Romaani lõpplahendus on šokeeriv oma vaoshoitud traagilisuses, jättes lugejale tunde, et sõja tegelik hind ei ole relvad ega lahingud, vaid hinge tühjenemine.

Vladimir Bogomolov (1926–2003) oli vene kirjanik ja endine luureohvitser, kelle looming keskendub sageli sõjateemadele ja inimsaatuste psühholoogilisele käsitlusele. „Ivan“ on tema tuntumaid teoseid, mis saavutas laiemat tuntust ka tänu Andrei Tarkovski samanimelisele filmile. Erinevalt tavapärasest sõjakangelaslikust narratiivist toob Bogomolov esile sõja vaikse ja hävitava mõju inimese sisemaailmale, eriti noore inimese puhul. Eesti keelde tõlgituna lisab teos kohaliku lugeja silmaringi mitmekihilise käsitluse sellest, kuidas sõda ei tapa ainult keha, vaid ka elu algust ja lootust. „Ivan“ on napp, valus ja meeldejääv lugu, mis ei unune kiiresti.