Bismarck ja neeger

Vladimir Bill-Belotserkovski jutukogu „Bismarck ja neeger“ on tüüpiline nõukogudeaegne proosateos, milles põimuvad ideoloogiliselt laetud temaatika, ajastu poliitilised allhoovused ja rahvusvahelise solidaarsuse motiivid. Pealkirjas mainitud lugu on kogumiku keskne ja allegooriline, vastandades kolonialistliku Euroopa esindaja (Bismarcki nime all) ning allutatud Aafrika tegelase, kelle kaudu tuuakse esile rõhutute kannatused ja võitlus vabaduse eest. Juttudes kujutatakse tihti koloniaalriikide ebaõiglust, rassilist diskrimineerimist ja lääne tsivilisatsiooni silmakirjalikkust, asetades fookusesse nõukogude inimese kui empaatilise, õiglane ja progressiivse maailma esindaja.

Lisaks nimiloole sisaldab kogu ka teisi novellilaadseid kirjutisi, mis seostuvad sotsiaalsete, ajalooliste või poliitiliste teemadega. Lugude tegevus toimub eri paigus – alates Aafrikast kuni Euroopa metropolide ja isegi sõjajärgse Saksamaani –, kuid neid seob autori eesmärk rõhutada revolutsioonilist teadvust ja vastandada ekspluateeriv kapitalism humanistlikule maailmavaatele. Kirjanduslikult on teosed lihtsas ja selges keeles, sageli skemaatilise ülesehitusega ning tugevalt didaktilised. Tegelaskujud kannavad enamasti ideelisi rolle, mitte psühholoogilist sügavust – nad on pigem maailmavaateliste hoiakute kandjad kui mitmetahulised isikud.

Vladimir Bill-Belotserkovski (1890–1970) oli nõukogude kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane, kes oli aktiivne juba revolutsioonieelsel perioodil ning kuulus hiljem sotsialistliku realismi kindlate esindajate hulka. Tema loomingus on keskne roll ideoloogilisel sõnumil ja ühiskondliku võitluse kujutamisel. „Bismarck ja neeger“ sobitus hästi 1960. aastate alguse propagandistlikku raamistikku, mille eesmärk oli edendada rahvastevahelist sõprust ja kritiseerida kolonialismi kui lääne imperialismi avaldust. Kuigi tänapäevase pilguga vaadates mõjub teos ajastule iseloomuliku ühekülgsusena, annab see siiski ettekujutuse toonase kirjanduse funktsioonist ideoloogilise instrumendina.