Sinine tulp. Luuletused. Poeem

Vladimir Beekmani luulekogu „Sinine tulp“ sisaldab valiku autori luuletusi ja ühe pikema poeemi, mis esindavad tema loomingut 1960. aastate keskpaigas. Teos peegeldab nii isiklikku kui ka ühiskondlikku mõõdet, liikudes armastuse, looduse ja igapäevaelu lüürika ning ajastule omase ideelise temaatika vahel. Beekmani stiil on selles kogumikus rahulikult voolav, sageli jutustav ja mõtisklev, kasutades kujundlikku keelt, mis ei rõhuta teravust ega vastuolusid, vaid otsib lepitust, tähendusi ja inimlikku sidet.

Kogumiku nimiluuletus ning seda ümbritsev temaatiline raamistik viitab otsingule millegi erilise, kauni ja kättesaamatu järele. „Sinine tulp“ kui kujund ühendab ideaali ja reaalsuse piiril seismist, pakkudes võimalust nii esteetiliseks kui eetiliseks tõlgenduseks. Luulekogus on ka tekste, mis väljendavad rahvusvahelisi motiive ja universaalseid tundeid – Beekmanile omaselt on siinseski valikus tajutav humanistlik maailmatunnetus, mis püüab mõista inimest laiemas ajalises ja kultuurilises kontekstis. Pikem poeem lõpuosas koondab need teemad üheks lüüriliseks narratiiviks, sidudes isikliku kogemuse kollektiivsega.

Vladimir Beekman (1929–2009) oli eesti kirjanik, tõlkija ja stsenarist, kelle looming ulatus luulest proosa ja filmistsenaariumiteni. 1950. aastatel alustanud autor sai tuntuks põlvkonnakaaslaste hulgas kui pehmem ja sisekaemuslikum hääl, kes vältis otsest propagandistlikkust, ent säilitas samas ajastu raamides mõtlevate teemade aktuaalsuse. „Sinine tulp“ kuulub tema varasemasse luuleloomingusse, olles oluline lüli teel hilisema küpsema ja ühiskonnakriitilisema poeetika suunas.