Öölendurid

Romaan „Öölendurid“ käsitleb sõja ja inertsuse teemat sümboolses võtmes. Teise maailmasõja lõpp ei tähenda kõigi jaoks lõppu, vähemalt mitte kohe. Põhjamaisele hüljatud sõjaväebaasile rajatud varjatud lennuväljal jätkab iga neljapäev salajast tegevust pommituslennuk LQ86, mille meeskond on lahti ühendatud välismaailmast. Nad ei tea, et sõda on lõppenud, ja jätkavad aastate kaupa samade manöövrite kordamist – oodates sihitult koordinaate, järgides väsimatult rutiini, mis on nende jaoks muutunud ainsaks reaalsuseks. Olukord muutub alles siis, kui ühel päeval kostab üle pika aja taas raadioside kaudu kutsung, äratades lennuki ja selle meeskonna varjusurmast.

Vladimir Beekman põimib oma jutustuses ajaloolise ja ulmelise, luues loo, mis küsib, kui kauaks võib sõda inimese sisse jääda. „Öölendurid“ ei keskendu niivõrd lahingutele ega kangelastegudele, vaid atmosfäärile, mille loob kestvus, teadmatus ja aeg. Tegu on allegoorilise looga, kus masinad ja inimesed muutuvad osaks mingist suuremast süsteemist, mis ei lõpeta oma tööd isegi siis, kui kõik muu maailmas on muutunud. Nõnda tõstatub küsimus ajast, mälust ja kuulekusest – kui kaua jätkub käskude täitmine siis, kui käsku andev süsteem ise on ammu lakanud olemast.

Vladimir Beekman (1929–2009) oli eesti kirjanik, tõlkija ja stsenarist, kelle looming ulatus lastejutustustest filosoofiliste ja sotsiaalselt laetud romaanideni. Tema teostes on sageli tugev eetiline pingestatus, samuti huvi tehnoloogia, looduse ja ühiskondlike protsesside vastu. Beekmani keelekasutus on selge ja korrastatud, ent ideeliselt laetud, võimaldades tema tekstidel pakkuda lugejale nii mõtisklust kui ka kujundlikku tähendust. „Öölendurid“ esindab hästi tema kalduvust ühendada realistlikud ja kujundlikud tasandid, sidudes konkreetse ajaloosündmuse universaalsemasse küsimusse inimese püsivusest ja eksitusest.