Kodutute kodu 1. osa

Vladimir Beekmani jutustus „Kodutute kodu“ esimene osa viib lugeja 1942. aasta kevadesse, mil Leningradi ümber käib äge lahingutegevus ja linn on ümber piiratud. Selle sündmuste taustal käsitleb teos laste saatust, kes olid evakueeritud Eestist ning sattusid koos teistega blokaadirõngasse. Keskseks kujuneb ühe lastekodu elu ning selle kasvandike igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Autor jälgib nende toimetulekut, suhtlemist täiskasvanutega ja sisemist muutumist keset sõjaolusid. Tegelaste kaudu tõusevad esile küsimused lojaalsusest, hirmust ja inimsuhete haprusest erakorralistes tingimustes.

Teoses ei keskenduta ainult olmelistele raskustele, nagu nälg ja külm, vaid püütakse näidata ka vaimset mõju, mida sõda laste psüühikale avaldab. Kirjeldatakse, kuidas noored kohanevad uute oludega, kuidas kujunevad sõprused ja konfliktid, kuidas säilib või mureneb usk paremasse homsesse. Lastekodu kui institutsioon muutub sümboliks, mis ühendab nii kaitsetust kui ka püüdlust mingisuguse korra ja turvatunde poole. Täiskasvanud kasvatajad ei ole idealiseeritud, vaid esindavad samuti erinevaid ellusuhtumisi ja käitumisviise, pakkudes tausta laste arengule. Tulemuseks on realistlik, kuid empaatiast kantud vaade sõjaaegsele lapsepõlvele.

Vladimir Beekman (1929–2009) oli eesti kirjanik, tõlkija ja stsenarist, kelle looming katab mitmeid žanre alates laste- ja noorsooraamatutest kuni ajaloolise proosani. Ta kuulus Nõukogude perioodi juhtivate kultuuritegelaste hulka ning sai tuntuks ka kui aktiivne tõlkija, eriti soome kirjanduse vahendajana. Tema loomingule on iseloomulik sisuline korrektsus, mõtteline selgus ja püüdlus siduda individuaalne saatus laiemate ühiskondlike arengutega. „Kodutute kodu“ näitab Beekmani oskust ühendada ajalooline kontekst ja psühholoogiline nüanss, eriti laste maailma kujutamisel keerulistes oludes.