Ja sada surma

Vladimir Beekmani romaan „Ja sada surma” on sõja- ja vastupanukirjanduse žanrisse kuuluv teos, mis käsitleb keerulisi valikuid, mida inimesed teevad okupatsiooni, vaenuliku režiimi ja moraalsete dilemmade tingimustes. Romaani tegevus leiab aset Teise maailmasõja aegu, keskendudes peamiselt vastupanuvõitlusele ja nendes oludes tegutsevatele inimestele. Peategelaseks on noor mees, kelle saatus viib ta sunnitööle, põgenemisele ja alalhoiu instinktist kantud pingelistele eluperioodidele. Sada surma tähistab siin sümboolselt neid piire, mida inimene võib sisemiselt ja väliselt ületada – surmad, mida ta justkui läbi elab, kuid millest ta ka iga kord uuesti tõuseb.

Romaani ülesehitus järgib realistlikku ja sündmusterohket joont, kuid Beekmanile omaselt on seal tunda ka eksistentsialistlikke ja psühholoogilisi kihistusi. Lugeja viiakse vahetult ohtude keskele – vangistused, kuulamised, põgenemised ja reetmised moodustavad loo tiheda sündmustiku. Ent lisaks välisele tegevusele keskendub autor peategelase sisemaailmale: hirmule, kahtlustele, eneseväärikusele ja üksildusele. Korduv motiiv on valik – mitte ainult ellujäämise, vaid ka eneseusu, südametunnistuse ja solidaarsuse küsimuses. Sada surma ei ole niivõrd bioloogilised, vaid eelkõige eetilised ja eksistentsiaalsed künnised, mida ületatakse läbi sisemise vastupanu.

Vladimir Beekman (1929–2009) oli kirjanik, tõlkija ja kultuuritegelane, kelle looming hõlmab nii lastekirjandust, luulet kui proosat. Tema sõjaromaanid eristuvad empaatilise vaate ja inimliku keskse käsitluse poolest. Beekman ei idealiseeri kangelasi ega romantiseeri võitlust, vaid toob esile selle keerukuse ja vastuolulisuse. „Ja sada surma” on üks tema sisuliselt kaalukaimaid romaane, milles väljendub autori soov mõista inimest olukordades, kus moraalsed valikud pole kunagi mustvalged. See teos püsib aktuaalsena, kuna kõneleb julgusest, sisemisest kompassist ja inimväärikuse haprast, kuid püsivast loomusest.