Alles see oli...

Vladimir Beekmani (1929-2009) mälestusteraamat viib lugeja seiklema 1950.–1980. aastate kirjandus- ja kirjastusmaailma, kus suhtumist sellesse vastuolulise elu- ja teenistuskäiguga polüglotti oli kindlasti mitmesugust: peale muude hüvede sai Beekman punarežiimitruu kirjamehena näiteks reisida kaugelt rohkem kui kirjanike enamus ( mis oli tollal sootuks kaalukam hüve kui praegusel ajal).
2004. aastal oli Beekman üks kuuest tõlkijast, kellele maksti seadusega maksimaalne lubatud autorihüvitis, ligi 30 tuhat krooni (Kirjanikest sai selle maksimumi ainult Jaan Kross).
Ta tõlkis saksa, rootsi, hollandi, taani, vene, tšehhi, läti ja flaami keelest luuletusi, proosat, romaane, sealhulgas Astrid Lindgreni teoseid - ja väga hästi. Tema luulet ja romaane, aga ka reisikirjeldusi ja lasteraamatuid teatakse hinnanguliselt vähem. Ent andkem sõna kirjamehele endale:
"See raamat ei kujuta endast korrapärast memuaarteost, mis käsitleks soliidses kronoloogilises järjekorras kogu mu elukäiku. Niisugust ei tahtnud ma kirjutada, ja küllap oleks seda ka üksjagu igavam lugeda. Kirjutasin hoopis vabamalt asjadest ja sündmustest, mis mulle minevikust vastu sähvatasid, mida oli hea meenutada ning mis annaksid ise uusi seoseid. Need on pigem impressioonid pikast elust kui kohustuslik kulgemine punktist A punkti B." Raamatut täiendavad põnevad fotod.