Miniatuur

Kui ma viimasel päeval alasti suplesin ja veest välja tulin, nägin oma telgi juurde minnes Alevtinat kannul istumas. Ta ei kohmetunud põrmugi, küsis ainult, kas ma uppuda ei karda. Ma ei mõistnud midagi kosta, panin ette seltsis ujuma minna, et järele proovida. Ta jäi rahumeeli nõusse.
Moskvasse tagasi tulles meenutasin kaua seda naist, imestledes tema hingelaadi, nähes teda küll nõiana näkineiu nahas, küll suursuguse ja sulni võõramaa linnuna. Ja kunagi hõllanduses kirjutasin talle kirja, rumala ja romantilise, tulvil troostitut armastust. Nüüd, nii paljude aastate järel temalt sõnumit saades olin nõutu ja jahmunud.