Eršoti kraater. Fantastiline romaan

Vjatšeslav Palmani „Eršoti kraater“ on nõukogude perioodi fantastiline romaan, mis asetub teadusliku fantastika ja seiklusjutu piirimaile. Teose keskmes on teadlaste ekspeditsioon tundmatule ja raskesti ligipääsetavale piirkonnale, kus asub salapärane meteoriidikraater nimega Eršot. Kraatrit ja selle ümbrust ümbritseb rida seletamatuid nähtusi – loodusseaduste ebastabiilsus, ajatunnetuse häired ja kummalised geoloogilised vormid –, mis panevad proovile tegelaste teadusliku maailmapildi ning inimliku vastupidavuse. Palman käsitleb neid nähtusi mitte ainult kui loodusteaduslikke küsimusi, vaid ka filosoofilisi probleeme, mis puudutavad tunnetuse piire ja inimese kohta maailmas.

Romaani sündmustik areneb aeglaselt, ent pingestatult. Autor keskendub mitte niivõrd tegevusele, vaid atmosfääri ja intellektuaalse pinge loomisele. Tegelaste hulgas leidub erinevate maailmavaadetega teadlasi ja uurijaid, kelle omavahelised konfliktid ja dialoogid toovad esile nõukogude teadusmõtte sisemised pingeväljad: idealismi ja materialismi, ettevaatuse ja ambitsiooni, kollektiivse vastutuse ja isikliku tõe otsingu vahelised vastuolud. Eršoti kraater ise jääb osaliselt seletamatuks, sümboliseerides looduse ülejõulisust ning inimteadmise piiratusest tulenevat aukartust tundmatu ees.

Vjatšeslav Palman (1907–1982) oli vene kirjanik ja publitsist, kes tegutses peamiselt 20. sajandi keskel. Tema loomingus leidub realistlikke jutustusi ja sotsiaalkriitilisi elemente, kuid „Eršoti kraater“ esindab tema katsetust fantastilise kirjanduse vallas. Tegu ei ole tüüpilise ulmeromaaniga tehnoloogiliste imede keskmes, vaid pigem mõtisklusega tundmatu, seletamatu ja teaduse eetika üle. Eesti keeles ilmus romaan 1960. aastal, mil sarnased lood olid nõukogude kultuuriruumis ühtaegu lubatud kui ka tsenseeritud, sõltuvalt sellest, kuidas need suhestusid ideoloogilise raamistikuga. Palmani romaan jääb omas ajas erandlikuks oma vaikse filosoofilise tonaalsuse ja teaduspoeetilise õhustiku poolest.