Anna Cotmani kohtuprotsess

Vivien Alcocki „Anna Cotmani kohtuprotsess“ on jutustus noorest tüdrukust, kes seisab silmitsi olukorraga, kus teda süüdistatakse milleski, mida ta enda sõnul ei ole teinud. Koolikeskkond, kus lugu aset leiab, ei ole lihtsalt taust, vaid ruum, kus suhted, võimupositsioonid ja autoriteet kujunevad varjatud reeglite alusel. Anna, uus õpilane, peab ennast kaitsma süüdistuse eest, mis puudutab vargust. Tema sõna seatakse kahtluse alla ja ümbritsevate reaktsioonid moodustavad justkui väikese kohtusaali, kus tõendeid napib, kuid hinnanguid antakse kiiresti. Protsess ei toimu ametlikult, kuid selle mõju on tugev – isolatsioon, umbusk ja vajadus õigustada end olukorras, kus kuulamine ei ole alati prioriteet.

Raamat ei keskendu pelgalt süü ja süütuse küsimusele, vaid sellele, kuidas kujuneb arusaam õigusest ja õiglusest siis, kui otsustajateks on eakaaslased ja täiskasvanud, kes ei ole ise sündmuste tunnistajad. Alcocki käsitlus ei taotle sügavat psühholoogilist sissevaadet, kuid ta jäädvustab olukorra, kus positsioonid võetakse sageli enne, kui fakte analüüsitakse. Anna ei võitle ainult süüdistuse vastu, vaid ka süsteemi vastu, milles otsustavaks võivad saada eelarvamused, varasemad muljed ja vaikimisi eeldused. Sellises raamistikus muutub igapäevane keskkond pingeväljaks, kus iga liigutus ja sõna võib muuta kellegi positsiooni.

„Anna Cotmani kohtuprotsess“ ei paku kindlat õpetust ega lõpplahendust, mis rahuldaks kõiki osapooli. Lugu jääb avatuks, näidates, kuidas tõde ei ole alati see, mida otsitakse, ning kuidas õigusemõistmine võib aset leida ka väljaspool ametlikke struktuure. Raamat kutsub vaatama, kuidas otsused kujunevad ja millist rolli mängivad kuulamine, vaikimine ja valik, millal ja keda uskuda.