Ei mingit homset

“Ei mingit homset” on Dominique-Vivant Denoni kirjutatud lühijutt, mida peetakse tema kirjandusliku loomingu tippteoseks. Tekst on erootiline, kuid samas täis ajastu peeneid kultuurilisi ja sotsiaalseid viiteid. Loo keskmes on nauding ja kerglus, mis asetuvad vastandusse traditsioonilistele tavadele ja suhetes valitsevale formaalsusele. Tegemist ei ole pelgalt kirekirjeldusega, vaid ka 18. sajandi kombestiku peegeldusega, mis avab lugejale toona levinud suhtumisi ja arusaamu intiimsusest. Teos on pälvinud tähelepanu oma elegantse stiili ja teravmeelse vaateviisi poolest.

Raamat on üles ehitatud nii, et see tutvustab ühtaegu jutustust ennast ja ka autori isikut ning tema ajastut. Loo lõppu on lisatud kaks teksti: Anatole France’i essee “Parun Denon”, mis avab Denoni rolli prantsuse kultuuriloos, ning tõlkija Malle Talveti kirjutis “Salanõunik ja tema kalliskivid”, mis toob esile Denoni mitmekülgse loomingu ja elukäigu. Nii moodustab teos terviku, kus ilukirjanduslik tekst on seotud kirjandusajaloolise ja biograafilise kontekstiga, andes lugejale laiemat arusaama nii autorist kui ka tema loomingust.

Dominique-Vivant Denon (1747–1825) oli diplomaat, kunstnik, kirjanik ja muuseumitegelane, kes sai tuntuks kui Louvre’i esimene direktor. Ta oli seotud Euroopa õukondade ja kultuurieluga, olles ise kirev näide valgustusajastu elukunstnikust. Denon osales ka Napoleoni Egiptuse ekspeditsioonil, kust pärinevad tema joonistused ja reisikirjad. Tema lühijutt “Ei mingit homset” eristub ülejäänud loomingust oma julguse ja tabavuse poolest, pakkudes ühtaegu nii meelelahutust kui ka kultuuriloolist väärtust. Honoré de Balzac nimetas seda teost tabavalt “abielumeeste ülikooliks ja poissmeeste kommete peegliks”.