Plekist konservikarbid ja nöörid

Virve Aljas-Switzeri teos „Plekist konservikarbid ja nöörid“ on mälestusraamat, mis ühendab lapsepilgu teravuse ajalooliste sündmustega, kujutades eesti perekonna põgenemislugu Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud elu paguluses. Peategelane on laps, kellele jäävad silma väikesed detailid — konservikarbid, nöörid, igapäevased esemed, mis ümbritsevad peret, kui nad liiguvad läbi Saksamaa põgenikelaagrite, jõudes lõpuks Kanadasse. Tegu ei ole pelgalt ajaloolise ülevaatega, vaid kogemuste edasiandmisega isiklikus, vahetus vormis, kus argine ja erakordne on tihedalt põimunud.

Raamat on kirjutatud tundliku tähelepanekuvõimega ning toob esile mitmekesise pagulaskogemuse, mis ei piirdu üksnes minekuga kodumaalt, vaid hõlmab ka kultuurilise identiteedi hoidmist uues keskkonnas. Lapse silmade kaudu jutustatud lood on kohati mängulised, kuid samas ka traagilised — see vaheldus loob pinge, mis kannab lugejat läbi erinevate ajastute ja paikade. Olulisel kohal on keele, mälu ja kuuluvuse küsimused, mis väljenduvad nii argistes olukordades kui ka pikemates mõtisklustes identiteedi üle. Lugu on isiklik, ent puudutab laiemat eestlaste põlvkonda, kes pidid alustama elu uuesti väljaspool kodumaad.

Virve Aljas-Switzer on Toronto lähedal elav eesti päritolu autor, kes on seotud Kanada eesti kogukonnaga ning tegutsenud kirjanduse ja kultuuri valdkonnas. Tema kirjutised keskenduvad sageli mälule ja kuuluvusele, ühendades autobiograafilise materjali laiemate kultuuriliste teemadega. „Plekist konservikarbid ja nöörid“ on üks tema tuntumaid teoseid, mis dokumenteerib ühe perekonna teekonda, kuid kõnetab paljusid, kes on kogenud sunnitud lahkumist, uue elu ülesehitamist ja kodu tähenduse ümbermõtestamist võõrsil.