Tuletorni juurde

Virginia Woolfi romaan „Tuletorni juurde” on 20. sajandi inglise kirjanduse üks olulisemaid teoseid, mis keskendub aja, teadvuse ja inimsuhete sisemisele dünaamikale. Tegevus toimub Ramsayde perekonna suvekodus Šotimaa saarestikus, kus esmapilgul lihtne plaan minna paadiga tuletorni kujuneb sümboliks unistustele, igatsustele ja mööduvusele. Romaani esimeses osas jälgib lugeja pere ja nende külaliste vahelisi vaikseid pingeid, sisekõnesid ja tähelepanekuid – kõik see asetub argipäevase pealispinna alla. Woolf ei keskendu sündmustikule, vaid inimese sisemaailmale, mille kaudu ta paljastab perekondlikke ja eksistentsiaalseid kihistusi.

Romaani keskosa „Aeg möödub” tähistab ajavahemikku kahe suve vahel, mil maailm muutub – sõda, surmad ja lagunev maja toimivad kui metafoorid kadumisele ja muutusele. Kolmandas osas jõuab osa tegelasi lõpuks tuletornini, ent selle füüsiline saavutamine on väheoluline võrreldes sisemise rännaku ja enesemõistmisega, mida nad teekonnal kogevad. Woolf kasutab oma tuntud voolava teadvuse stiili, kus välised tegevused on hajusad, kuid sisemised läbielamised intensiivsed. Keel on rütmiline ja poeetiline, nihestades tavapärase ajakäsitluse ning sidudes oleviku ja mineviku peeneks mõtteliseks kudumiks.

Virginia Woolf (1882–1941) oli inglise kirjanik ja kriitik, kes kuulub modernistliku kirjanduse keskseimate autorite hulka. Tema looming keskendub inimese sisemaailmale, teadvuse voolule ja ühiskondlike rollide analüüsile, eriti naise rollile modernses maailmas. „Tuletorni juurde” ilmus esmakordselt 1927. aastal ning on pälvinud tunnustust kui üks Woolfi küpsemaid ja poeetilisemaid romaane. Eesti keeles ilmus teos 1983. aastal sarjas „XX sajandi raamat”, mis tutvustas eesti lugejale olulisi maailmakirjanduse teoseid. See tõlge toob Woolfi keeletundliku proosa lähemale ka meie kultuuriruumi.