Tuletorni juurde

"Peente üleminekute kaudu ühendab Woolf üksildased, üksteisest otsekui isoleeritud inimolendid, jälgib nende kogemata ristuvaid, juhuslikult samasse suunda pööratud pilke, takistamatult teadvusest teadvusesse libisedes. Tihedasti läbi komponeeritud on iga tund tollest päevast, mis hetkiti nii kirkalt, kombatavalt minevikku avaneb, et Iapsepõlvekiindumuse meenutus võib paista elavam kui miski olevikuümbruses."
"Võime hinnata või hukka mõista ühe läbinisti intellektuaalse, sammhaaval oma mõtteastmestikku pidi edasi rühkiva mehe ponnistusi, tema türanlikkust ja askeetlust, kiidujanu ja abitust, tõemeelt ja veidrusi."(M. Talvet)