Altarite varjus

Romaan „Altarite varjus“ kujutab noore preestri sisemist heitlust ja enesega maadlemist, mis viib lugeja katoliku vaimulikkonna suletud maailma. Teos avab detailse pildi sellest, kuidas religioossed dogmad ja kiriklikud moraalinormid satuvad vastuollu inimese loomulike tunnete ja vajadustega. Peategelane seisab silmitsi omaenda hinge vastuolude, usulise kohusetunde ja inimliku armastuse vahel, püüdes leida teed, mis oleks kooskõlas tema sisemise tõega. Romaani pinge kasvab just nimelt psühholoogiliste eneseanalüüside kaudu, mille käigus avaneb vaimulikukutse taga peituv valulik eluvõõrus ja isikliku õnne mahasurumine.

Teos ei piirdu üksnes ühe indiviidi hingeelulise kriisi kirjeldamisega, vaid joonistab laia ühiskondliku tausta, mis iseloomustab Leedut 20. sajandi alguskümnenditel. Autor toob esile vaimuliku seminari range kasvatussüsteemi, mis kujundab noori preestreid, kuid samas võõrandab neid tavalisest elust ja inimlikest sidemetest. Romaanis kerkivad esile ka kriitilised tähelepanekud katoliku kiriku sisemiste vastuolude, vaimulikkonna silmakirjalikkuse ja amoraalsete eluviiside kohta. Nii muutub teos ühtaegu ka ühiskonnakriitiliseks tekstiks, mis heidab valgust institutsiooni piiratusest ja selle mõjust üksikisikule.

Vincas Mykolaitis-Putinas (1893–1967) oli Leedu kirjanik, luuletaja ja kirjandusteadlane, keda peetakse üheks rahvusliku kirjanduse suurkujuks. Ta alustas vaimuliku õpinguid ja töötas mõnda aega preestrina, kuid loobus hiljem kiriklikust karjäärist, mis andis talle ka isikliku kogemuse romaani teemade käsitlemisel. Putinas õppis Peterburi, Fribourgi ja Leuveni ülikoolides ning pühendus hiljem kirjandusele ja õppejõutööle. „Altarite varjus“ on tema kõige tuntum romaan, mille kaudu ta tõi Leedu kirjandusse sügava psühholoogilise realismi ja käsitles teemasid, mis olid oma ajas julged ja vastuolulised. Tema looming on mõjutanud kogu Balti kirjandustraditsiooni ning tõstnud esile üksikisiku sisemise vabaduse ja eetilise valiku küsimuse.