Kalligraafilisi etüüde

Villu Tootsi „Kalligraafilisi etüüde“ on visuaalselt suunatud teos, mis ühendab kauniskirja kui kunstivormi praktilise oskuse ja esteetilise väljendusrikkuse. Raamat ei ole klassikaline õpetusmaterjal, vaid pigem loominguline kogumik, kus kalligraafia võimalusi uuritakse ja rakendatakse läbi erinevate kompositsioonide, tähtede kuju, dünaamika ja rütmi. Iga lehekülg kujutab endast iseseisvat etüüdi – miniatuuri, milles eksperimentaalsed võtted ja vormimängud tõstavad esile tähekuju kui kunstiobjekti, mitte pelgalt sidevahendi. Tegemist on pigem inspiratsiooniallikaga kui käsiraamatuga.

Tootsi etüüdid ulatuvad klassikalisest kirjakunstist modernistlike otsinguteni, käsitledes nii gooti, antiikva kui kursiivkirja vorme ja nende edasiarendusi. Kompositsioonid varieeruvad ranges sümmeetrias kuni voolava abstraktsuseni, kus tähtede piirid hägustuvad ja tekstist saab kujund. Raamat avab kalligraafia mitmekihilise olemuse: seal kohtuvad tehniline täpsus, isikupärane rütmitunnetus ja vaba visuaalne mõtlemine. Etüüdide kõrval leidub ka mõningaid tekstilisi selgitusi, kuid rõhk on visuaalsel eneseväljendusel ja tähesüsteemi kui kultuurilise märgikeele looval käsitlemisel.

Villu Toots (1916–1993) oli eesti kalligraafia rajaja ja mõjukaim propageerija, kelle töö ulatus õpetamisest kunstiloomeni. Tema panus kauniskirja elushoidmisse Eestis on märkimisväärne – nii kutseliste kujundajate kui hobihuviliste seas. „Kalligraafilisi etüüde“ on tema 1970ndate loomingule iseloomulik kogumik, milles peegelduvad autori tehniline meisterlikkus ja visuaalse keele tunnetus. Toots ei käsitlenud kirja pelgalt funktsionaalse märgisüsteemina, vaid nägi selles võimalust emotsionaalseks ja isikupäraseks kunstiks, kus tähtede ilme peegeldab nii aja vaimu kui looja mõttemaailma.