Villem Grünthal-Ridala

„Villem Grünthal-Ridala” on 1969. aastal ilmunud ülevaateteos, mis kuulub eesti kirjandusklassikuid tutvustavate raamatute sarja. Teos keskendub Grünthal-Ridala elule ja loomingule, andes pildi tema kujunemisest luuletajaks, proosakirjanikuks, tõlkijaks ja kirjandusteadlaseks. Lugejale antakse ülevaade tema rollist eesti kirjandusloos, rõhutades nii tema seotust Noor-Eesti rühmitusega kui ka hilisemat tegevust Helsingi ülikooli õppejõuna. Raamat seob omavahel biograafilise käsitluse ja loominguanalüüsi, näidates autorit laiemas kultuurilises kontekstis.

Teoses käsitletakse Grünthal-Ridala olulisemaid luulekogusid ja proosateoseid, samuti tema teadustööd, mille keskmes oli eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimine. Esile tõstetakse tema keelelist ja stiililist mitmekülgsust – rahvalaululikest värssidest klassikalise vormikindluseni – ning tema püüdu siduda eesti kirjandus Euroopa kirjanduslike suundumustega. Raamat toob välja ka tema panuse eesti kirjandusteaduse arengusse ning tema tegevuse tähtsuse rahvusliku identiteedi kujundamisel. Nõnda kujuneb teosest terviklik portree loojast, kes mõjutas oma aja vaimuelu mitmest küljest.

Villem Grünthal-Ridala (1885–1942) oli eesti luuletaja, proosakirjanik, tõlkija ja kirjandusteadlane. Ta kuulus Noor-Eesti liikumisse, kus ta jagas kaaslaste püüdu viia eesti kultuuri lähemale Euroopa vaimsetele vooludele. Tema tuntuim luulekogu „Toomas ja Mai” ning mitmed ballaadid ja legendilaadsed tekstid kinnistasid tema kohta eesti luules. Lisaks tegutses ta tõlkijana ning uuris põhjalikult eesti rahvaluulet ja kirjanduse ajalugu. Hilisematel aastatel töötas ta Helsingi ülikoolis, kus oli eesti keele ja kirjanduse professor. Grünthal-Ridala elu ja looming on jätnud püsiva jälje eesti kirjandusse ja kultuurilukku.