Tiivasirutus

Villem Grossi jutustus „Tiivasirutus“ toob lugejani loo noortest eestlastest, kelle kujunemistee langeb ajaliselt kokku keerulise ja karmiga perioodiga. Teos kirjeldab, kuidas algul kõhkleva ja otsingulise meelelaadiga noored jõuavad lõpuks teadliku ja sihikindla võitlemiseni nõukogude võimu eest. Jutustuse keskmes on isiklikud arengud, sisemised pinged ja valikud, mis viivad tegelased samm-sammult otsusekindluseni. Nii tõuseb esile nooruse idealism, aga ka see, kuidas ajaloolised olud mõjutavad üksikisiku teekonda.

Romaani kompositsioon ühendab realistliku sündmustiku ja filosoofilise allhoovuse. Autor ei piirdu ainult tegevuste ja piltide kirjeldamisega, vaid lisab omaenda mõttelist ja maailmavaatelist mõõdet. See loob loole kahekordse plaani – ühelt poolt konkreetne ajastu ja olukord, teisalt üldisem mõtisklus inimese küpsemisest ja sihi leidmisest. Gross kasutab tihedat ja kujundlikku keelt, kus vähesed sõnad suudavad lugejas esile kutsuda tugeva emotsiooni. Just see sõna ja pildi ühendus annab jutustusele erilise ilme.

Villem Gross (1922–2001) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal nõukogude perioodi eluolu ja inimestele omased moraalsed valikud. Ta alustas kirjutamist sõjajärgsetel aastatel ning kujunes 1960.–1970. aastatel tuntud proosakirjanikuks. Grossi teosed, sealhulgas „Tiivasirutus“ ja hilisem romaan „Pinginaabrid“, keskendusid noorte kujunemisele ja ühiskondlikele väärtustele. Tema proosa seob detailitäpse realistliku kujutuse ideoloogiliste rõhuasetustega, peegeldades nii oma aja olusid kui ka autori isiklikku veendumust, et kirjandus peab olema ühiskondlikult suunatud ja kasvatav.