Talvepuhkus. Vaikimise motiivid. Ülekoormatud paadis

Villem Grossi kogumik „Talvepuhkus. Vaikimise motiivid. Ülekoormatud paadis. Mardikarneval“ koondab neli eriilmelist proosateost, millest igaüks peegeldab autorile iseloomulikku ühiskondlikku tundlikkust ja psühholoogilist sisseelamisvõimet. Romaanides ja näidendites kohtuvad karakterid, kelle elu kulgeb sotsiaalse surve, sisemise vastupanu ja vaikiva leppimise piirimail. „Talvepuhkus“ portreteerib inimesi, kes püüavad ajutiselt põgeneda igapäevaelu survest, kuid puhkuse foonil kerkinud konfliktid osutuvad tegelikult märksa sügavamateks. „Vaikimise motiivid“ toob esile kommunikatsiooni puudumise ja sellest tulenevad eksiarvamused ning enesepettused.

„Ülekoormatud paadis“ viib lugeja metaforilisse olukorda, kus liigselt täidetud ruum – olgu see siis paat, inimsuhe või ühiskondlik vastutus – ähvardab tasakaalu kaotada. Läbi dialoogi ja pingeliste situatsioonide kujuneb loost allegooriline vaade ühiselu habrastele piiridele. „Mardikarneval“, kogumiku viimane teos, mängib sümbolite ja groteskiga, kus tegelikkus ja maskeraad segunevad, paljastades inimeste tõelised ajendid ja hirmud. Kõigis neljas loos on läbivaks jooneks sisemine pinge, mille kaudu autor uurib isikliku ja avaliku elu kokkupõrkeid ning üksikisiku rolli laiemas süsteemis. Gross kasutab keelt täpselt ja sihipäraselt, vältides liialdusi, kuid mitte teravust.

Villem Gross (1922–2001) oli eesti kirjanik ja publitsist, kelle looming keskendus peamiselt sotsiaalsetele ja psühholoogilistele teemadele. Tema tekstides põimuvad realistlikud olukorrad filosoofiliste arutlustega inimliku väärikuse, kohusetunde ja kompromisside kohta. Grossi loomingule on omane ka teatav vaoshoitud kriitilisus – ta ei kuuluta ega süüdista, vaid jälgib ja osutab. Käesolev kogumik peegeldab autori mitmekülgsust ja võimet esitada nii suurte ideedega laetud romaanivorme kui ka kontsentreeritumaid, lavale mõeldud tekste. Tema stiil jääb alati ratsionaalseks, kuid empaatiat ja sotsiaalset tunnetust mitte kaotavaks.