Pinginaabrid

Villem Grossi romaan „Pinginaabrid” keskendub ühe põlvkonna kujunemisloole, avades nende nooruspõlve mälestuste kaudu tee mõistmaks hilisemat elukäiku. Teose tegevustik põimib olevikku ja minevikku, tuues esile tegelaste viimase kooliaasta vahetult enne Teist maailmasõda. Koolimiljöö, klassikaaslaste suhted ja kasvamise pinged moodustavad romaani sisulise telje. Ehkki sõda ei ole veel alanud, on selle vari juba kohal, kujundades noorte hoiakuid, unistusi ja arusaamu tulevikust. Teose keskmes on individuaalsed iseloomud ja valikud, mis hakkavad pärast kooliaastaid avalduma hoopis uutes ühiskondlikes tingimustes.

Grossi varasema jutustuse „Tiivasirutus” sündmused on seotud nõukogude võimu kehtestamise algusaegadega, samas kui „Pinginaabrid” liigub edasi järgnenud kümnendisse. Autor seob kahe teose kaudu omavahel nooruse idealismi ja hilisema elu keerukuse. Romaan ei keskendu üksnes isiklikule küpsemisele, vaid peegeldab ka tollase Eesti sotsiaalset ja poliitilist reaalsust. Tagasivaated annavad mõista, kuidas juba koolipingis kujunenud väärtused ja suhtumised avalduvad täiskasvanueas — olgu siis sõjas, tagalas või rahuajal. Teos ei püüa luua heroilist narratiivi, vaid kujutab inimeste elukäiku järjepideva ja sageli vastuolulise arenguna.

Villem Gross (1922–2001) oli üks nõukogudeaegse eesti proosa olulisemaid esindajaid, kelle loomingut iseloomustab süvenev huvi oma põlvkonna ja selle ajastu vastu. Ta on kirjutanud nii romaane kui ka jutustusi, mille keskmes on sageli argielu ja isikliku vastutuse teema laiemas ühiskondlikus kontekstis. Grossi keel on lihtne, ent täpne, ning tema teoste ülesehitus tugineb tihti elulähedusele ja dokumentaalsele detailitäpsusele. „Pinginaabrid” on üks tema varasemaid katseid siduda isiklik mälu ja ühiskondlikku kogemust romaanivormis.