Müüa pooleliolev individuaalelumaja

Villem Grossi romaan „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“ on teravmeelne ja ühiskonnakriitiline pilguheit hilisnõukogude Eesti argipäeva. Teose keskmes on tavaline inimene — keskastme tehnik või ametnik — kes püüab täita oma unistust isiklikust majast. Poolik majakarp, mida müüakse, sümboliseerib suuremaid püüdlusi, mis sageli jäävad pooleli: materiaalse kindlustunde otsing, isikliku ruumi vajadus ja unistus paremast tulevikust. Peategelane satub oma kavatsustega kokku nõukogude bürokraatia, musta turu ja inimeste omavahelise umbusuga, mis teevad tema plaanide elluviimise keerukaks ja sageli absurdseks.

Romaan kujutab ehedalt ajastule omast atmosfääri, kus ehitusmaterjalid on defitsiit, ametlikud kanalid ebausaldusväärsed ning inimsuhted sõltuvad enamasti vastastikusest kasust või varjatud kokkulepetest. Gross kasutab irooniat ja satiiri, et näidata, kuidas idealistlik algatus — oma kodu loomine — muutub väsitavaks kompromisside ja allaandmiste jadaks. Tegelaste kaudu avanevad ühiskondlikud pinged: moraalsed kõhklused, alalhoidlikkus, kadedus ja soov millegi parema järele. Samas jääb loosse ka teatud nukker huumor, mis on Grossile iseloomulik — oskus näha väikestes läbikukkumistes inimlikkust ja elu iseäralikku ilu.

Villem Gross (1922–2001) oli eesti prosaist ja stsenarist, kelle looming keskendus tihti sotsiaalsetele ja eetilistele probleemidele, olles tihedalt seotud oma ajastu tegelikkusega. Ta on tuntud teravapilgulise ja sageli humoorika ühiskonnakriitika poolest, milles pole puudu kaastundest oma tegelaste suhtes. „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“ kuulub tema küpsemate romaanide hulka ning pakub lugejale ühtaegu dokumenti nõukogude aja elukorraldusest ja ajatut peegeldust inimeste püüdlustest, mis sageli jäävad ühitamatuks oludega, milles